Otsustusvõimet peab eestlastel enam arendama

Otsustusvõime on oluline mitte ainult äris ja ettevõtluses, vaid kogu ühiskonnas - mida otsustamisvõimelisemad ühiskonna liikmed, seda paremaid valikuid tehakse nii poliitiliselt, riiklikul tasandil ja mis väga oluline - iga inimese elus.

Otsustusvõimeline inimene suudab kehtestada prioriteete, mis on aluseks isiklikele saavutustele ja võimele elus rahuldust tunda. Otsustusvõime all peetakse silmas võimet näha erinevaid võimalusi ja teha valik nende vahel, teadmata täpselt, mida see endaga kaasa toob.

Otsustamine tähendab endale vastutuse võtmist ja riskeerimist tulemuse nimel. Ettevõtluse aluseks on ettevõtja tüüpi inimesed, kes suudavad otsustada ilma täielikku infota. Nende eesmärk on tulemuse saavutamine.

Otsustamisel saab tavaliselt kasutada osalist informatsiooni, ülejäänu peab asendama intuitsioon.

Täieliku info olemasolul on otsustamine matemaatiline probleem, mille edukaks lahendamiseks piisaks arvutist. Otsustusvõimelisus sõltub isiksuse omadustest, üldisest võimekusest, arengukeskkonnast ja inimeste vabaduse tasemest ühiskonnas.

Tänapäeva maailmas kasvab otsustusvõime olulisus seoses globaliseerumisega ja sagenevate terrorirünnakute ja looduskatastroofidega. Just viimased on järjest enam tekitanud situatsiooni, kus inimesed tunnetavad ennast objektidena maailmas, mida ei anna mõjutada. Tegemist on vaid muutunud situatsiooniga, kus üksikisiku vastutus on veelgi suurem kui varem.

Muutunud maailmas on igal inimesel vaja otsustusvõimet ja liidrikäitumist arendada. Samas on suuremad ka vabadused. Minu kooliealine poeg näiteks otsustas osta jalgratta mitte vahendajalt, vaid otse Hiina tootjalt. Üsna tavaline on elamine, õppimine ja töötamine välisriigis.

Erinevates kultuurides on välja kujunenud erinevad otsustusviisid, mis hõlmavad ka otsuste ettevalmistamist. Eesti otsustamiskultuur on mõjutatud ajaloost - otsustusõigus on olnud tihti piiratud. Okupatsiooniaegadel oli vaja teha eetiline otsus, mida ei saanud tihti avalikustada ja avalikult tuli "mängida" otsustamist. Sage oli ka inimeste otsuste otsene (vägivallaga, ähvardustega) või demagoogiline ("parteisse astumine nõrgestab parteid seestpoolt") mõjutamine. Ajaloolise tausta tõttu tekitab eesti inimestes võõrastust inglaste, rootslaste või soomlaste otsustamisviis, kus otsustamispiirid lepitakse kokku ja räägitakse avalikult oma seisukohtadest. Kaalutakse erinevaid variante ega kiirustata otsustamisega, kui see ei ole vajalik. Samas ei venitata, kui otsus on vaja kohe teha.

Eestlastele on pigem omane mitte rääkida oma mõtetest, sest see võib olla ohtlik. Ei põhjendata seisukohti, sest seda pole õpitud struktureeritult tegema. Pigem tehakse otsus kiiresti, et saada sellest "jamast" lahti, või venitatakse otsusega, mis isiklikku kasu ei too (mõisa köis ...). Vähehaaval otsustamisviisid muidugi ühtlustuvad naaberkultuuridega, ELi mõjul ka nende kultuuridega, mis seni meist kauged on olnud (Itaalia, Hispaania).

Haridussüsteem peaks olema suunatud sellele, et anda inimestele võimalus mitte naabrite järel vaikselt sörkida, vaid arendada võimeid, mis tulevikus on inimestele ja ühiskonnale vajalikud. Maailmas toimuvate protsesside suund ja kiirus sõltub suuresti neid mõjutavatest inimestest.

Järjest keerulisemaks muutuv maailm vajab liidreid, kes on erinevad eelmise sajandi liidritest. Liidriks olek nõuab tänapäeva maailmas enam kui sada aastat tagasi. Seda ühiskonnas toimuvate muutuste kiiruse, inimeste vabaduste suurenemise ja perekonnamudeli muutumise tõttu.

Liidrite üks olulisemaid võimeid on otsustamisvõime. Arenenud riikides tegeletakse tõsiselt tulevikuliidrite arendamisega.

Just selliste liidrite olemasolu, kes on võimelised otsustama ja vastutama, saab tulevikus ühiskonna arengu aluseks ja integreerituse võtmeks. Eestis on vastukaaluks püütud hariduses prioriteediks seada kutseõpet (ka hoonete remonti ja toitlustamist).

Kui ma 2004. aastal Eesti Eduka Arengu Foorumil esinedes väitsin, et kutsehariduse prioriteediks seadmine Eesti hariduses on viga ja oluline on ühiskonnas käivitada protsessid, mis viiksid liidrikäitumise sihikindlale arendamisele, olid paljud saalisolijad üllatunud ja tõenäoliselt ei nõustunud minuga.

2005. aasta jooksul on mitmed autoriteedid (Marju Lauristin, Jaak Aaviksoo, Andrus Ansip) toetanud samu seisukohti. Täna on seetõttu juba lihtsam leida toetajaid haridussüsteemi tulevikuprioriteetidele.

Liiga vähe on meie koolis vaja ise mõelda, kujundada seisukohti ja neid teistele arusaadavaks teha. Ikka on rõhk teadmiste kordamisel, sest enamik hindeid saadakse kontrolltööde eest.

Samuti väärtustatakse minu kolme lapse koolides võimet istuda rahulikult ja kuulata. Koolis on vaja enam arendada võimeid, mille teke hilisemas elus on piiratud.

Otsustamis- ja liidrivõimetega inimestest saavad ettevõtjad, ühiskonnategelased, kultuuri arendajad, teadlased. Otsustamisvõimetutest inimestest saab "kohukeste" kampaania sihtgrupp, töötud ja ühiskonda mitteintegreeruvad rahulolematud inimesed. Loomulikult on ka inimesi, kes on otsustusvõimelised, kuid mitteintegreerunud - kuritegeliku maailma liidrid. Liidrite puhul on hetkel ja ka tulevikus eristav kategooria eetilisus. Juba "Ristiisa" film näitas meile, et on olemas inimesi, kes võivad olla perekesksed, traditsioone järgivad, otsustusvõimelised - kuid ühiskonna seisukohalt moraalitud kurjategijad. Ka tänapäeva Eesti poliitikas ja ärimaailmas võib sarnaseid tendentse täheldada. Seega annavad ainult eetilisus ja liidrikäitumine koos positiivse tulemuse.

Kas on võimalik arendada otsustamisvõimet koos eetilisusega? Kahjuks on täiskasvanueas seda võimalik teha väga vähesel määral. Otsustamistehnikate omandamine ei anna reeglina muutust isiksuse omadustes, millega otsustamisvõime on seotud. Oluline on arendada otsustusvõimet (koos teiste liidrivõimetega) koos eetiliseks käitumiseks vajaliku kultuuri omandamisega lapsepõlvest alates. Seda on võimalik teha põhiliselt kolmel viisil, mis peavad kokku kõlama: arendades lapsevanemate kompetentsust, luues ühiskonnas võimalusi ja kehtestades haridussüsteemis selged prioriteedid ja põhimõtted.

Haridussüsteemi prioriteet number 1 peaks olema kõigile lastele väga hea baashariduse andmine, mille sisu on teadmised maailmast, võime iseseisvalt mõelda ja otsustada, kujundada seisukohti ja väljendada oma mõtteid nii silmast silma kui ka avalikkuses.

Kõigile võimekatele väga hea kõrgharidus - mitte tingimata Eestis. Kõrgharidus annab ennekõike valikuvabaduse, enesekindluse ja iseseisva töötamise võime.

Kutseharidus ja täiendusõpe peaks suures osas olema tulevikus realiseeritud koostöös erasektoriga.

Nii kaua kui haridussüsteemi prioriteedid on seotud hoonete, toitlustamise, kutsete ja töötasudega, ei ole meil loota tulevikus paremaid liidreid, kui "eilsed" poliitilised kampaaniad neid on näidanud.

Otsustamisvõimet on võimalik arendada ka Eestis, kuid protsess käivitamiseks ja esimeste tulemuste saavutamiseks võtaks aega 20-30 aastat. Kahjuks ei ole Eesti riiklik süsteem hetkel veel valmis seadma mõtestatud pikaajalisi eesmärke.