Vesipõrandaküttel mitmeid eeliseid

Vesipõrandakütte peamiseks eripäraks traditsiooniliste kütteliikide kõrval on kuuma veega täidetud soojusallika paigaldamine põranda sisse, mistõttu soojust õhkub nüüd kõndija jalge alt. Ruumist kaovad nähtavad küttekehad, ruumikujunduski muutub vabamaks.

Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna keskkonnatehnika instituudi kütte ja ventilatsiooni õppetooli emeriitprofessor Kaido Hääl: "Radiaatorküttega võrreldes saame kogu ruumis parema vertikaalse soojusjaotuse."

Põrandakütte puhul on kogu selle soojuse väljastus põrandapinna ulatuses võrdlemisi ühtlane ning tulemusena saavutatakse minimaalne õhu liikumine ja tolmu lendlemine ruumis. Seepärast näitavad temperatuuri jaotuskõverad, et reeglina on temperatuuri erinevus põranda lähedases tsoonis ja lae all 2 korda väiksem kui radiaatorkütte korral.

"Vältimaks soojuse kadu maa sisse või läbi alumise korruse lae, tuleb küttekeha alla põranda sisse paigaldada soojustuskiht," hoiatab Hääl.

Eestis levinud puitpõranda ja betoonpõranda võrdlemisel ilmneb Hääle sõnul viimaste parem soojusülekanne. Betoon on vahetult küttetoru ümber ja soojusülekanne väliskeskkonda efektiivsem puitpõrandast, kus küttetoru soojus kantakse laagide vahel olevale õhule.

Vesipõrandakütte detailide ja lahenduste pakkumisega tegeleva Uponor Eesti sisevõrkude müügijuht Jüri Püss täpsustab: "Puitpõrandatel on küttevee temperatuur kõrgem kui betoonpõrandatel. Kui betoonpõrandate puhul saame rääkida vahemikest 30 kuni 40 kraadi, siis puittaladel põrandate veetemperatuur peaks olema 40 kuni 55 kraadi, maksimum 60 kraadi."

Eralasteaia Naba juhataja Marju Saar leiab, et vesipõrandaküte oma soojaühtlusega on lasteaia jaoks parim lahendus. Positiivsena mainib ta võimalust iga rühmaruumi soojust eraldi reguleerida.

Radiaatorküttega võrreldes jääb ka rohkem vaba põrandapinda ja lapsed ei saa end kõrvetada või vastu küttekeha lüüa.

"Vaid soojaregulaatori nupud võiksid olla peidetud, sest muidu saavad lapsed need ikkagi kätte," tunnistab Saar.

Põrandaküte kuivatab kiiresti ka näiteks esiku ja vannitoa, mis annab palju juurde hügieenile, tõdeb Hääl. "Näiteks Saksamaal teostatud uuring näitas, et lestade jt parasiitide mõju on põrandakütte puhul u 2,5 korda väiksem kui radiaatorkütte korral."

Kaido Hääle sõnul on elektriküte otsese põrandaküttena kaugküttest kaks korda kallim. Kohalike katlamajade puhul võib vahe kasvada ligi 3kordseks vesikütte kasuks. Samas tasub vesikütte rajamine end alles 40-50 ruutmeetri suurusest põrandapinnast alates. Seega maksab pooleteise kuni kahe ruutmeetrise WC puhul eelistada elektripõrandakütet.

Et põrandaküte omab suuremat küttepindala kui radiaatorid, tekib soovitud toatemperatuur väiksema energiakuluga: radiaatorite veetemperatuurile 55-75 kraadi vastab põrandakütte paarkümmend kraadi madalam näit. Jüri Püssi sõnul on vesipõrandakütte rajamine investeeringuna radiaatorküttest 15% kallim, ent pikemas plaanis kujuneb see siiski odavamaks.

Kuna vesipõrandakütte rajamine on Hääle tõdemusel radiaatorküttest 10-14% kallim, ei pruugi kümne aasta möödumisel midagi võita, küll aga 30 aasta lõikes - kuid siis loevad enam mugavus ja hügieenilised eelised.

Uponor Eesti sisevõrkude müügijuhi Jüri Püssi sõnul on neil puitpõranda vesiküttele oma tüüplahendus. Põrandataladele kinnitatakse 2-5 cm vahedega risti abilaudis, millel paksust 20-22 mm ja laiust 100 mm. Kuna puitpõranda sees küttepind praktiliselt puudub, kinnitatakse abilaudisele 0,6 mm paksused valtsitud alumiiniumist soojusjaotusplaadid, mille kanalitesse istutatakse küttetorud. Torusoojus levib plaatidesse ja sealt põrandakattesse. Maksimaalne puust põrandakatte paksus olgu 20-25 mm. Tulemusena võtab kütmisest osa 80-85% kogu põrandapinnast, seletab Püss.

Moodne vesipõrandaküte tekkis 1972. aastal, kui müüki tulid plasttorud, mis ei roosteta ja on keemiliste mõjude suhtes metalltorudest vastupidavamad.