Boriss Berezovski - oligarh, kes mängib võimuga

Briti välisministeerium hoiatas veebruari lõpus Berezovskit, et tema poliitilise põgeniku staatus võidakse tühistada. Selle ajendiks oli Berezovski intervjuu, mille ta oli jaanuaris andnud Moskva raadiole Ehho Moskvõ. Seal oli oligarh nimetanud Putinit ebaseaduslikuks presidendiks ning lubas tegutseda tema võimult kõrvaldamise nimel. Venemaa prokuratuur algatas omakorda kriminaaluurimise ja nõudis Berezovski väljaandmist.

Berezovski ise väitis, et ei pidanud oma ütlustega silmas vägivaldset riigipööret, vaid veretut võimuvahetust, nagu on toimunud Ukrainas ja Gruusias.

"Olen tõepoolest Venemaa praeguse režiimi veendunud vastane. Kahjuks ei saa mina ega opositsioon sellest Venemaal avalikult rääkida. Venemaa võimud on seadusi rikkudes opositsiooni maha surunud ja kujunenud demokraatlike protsesside takistajaks."

Ei tea kas kasvanud surve tõttu, aga 21. veebruaril müüs Berezovski kõik oma allesjäänud ärid Venemaal maha oma pikaaegsele äripartnerile Badri Patarkatsišvilile. Avalikult on räägitud ajalehest Kommersant, muid ärisid pole mainitud.

Juudi soost teadlase taustaga Berezovski oli 1990. aastate Venemaa kõige mõjuvõimsam oligarh, kel äri kõrval meeldis mängida poliitikamänge. Ta alustas Moskvas Fiatide ja Mercedeste müügiga, kuid tegelik edu tuli valdusfirma LogoVAZ asutamisega. See ostis AvtoVAZis toodetud Ladasid ja müüs need kallimalt edasi.

Tema teiseks äritugipunktiks kujunes Šveits, kus ta tutvus Alain Meyoriga, kes oli firma Andre esindaja Ida-Euroopas. Meyori abiga asutas Berezovski Lausanne'is firma Foruss Service, mida ta kasutas LogoVAZis teenitud raha Venemaalt väljapumpamiseks ning pööritamiseks, enne kui ta AvtoVAZile autode eest tasus.

1994. aastal asutas Berezovski koos LogoVAZi direktori Nikolai Gluškoviga Šveitsis uue firma Andava, mille partner oli Andre. Järgmisel aastal õnnestus Berezovskil tänu tutvustele edutada Gluškov Venemaa lennufirma Aeroflot finantsdirektoriks. Ehkki 51% Aerofloti aktsiatest kuulus riigile, liikus Gluškovi käe all 1996. aastal 80% tuludest ehk 150 miljonit Šveitsi franki Andava kontole.

Venemaal oli Berezovskil peale Nikolai Gluškovi, kes Aeofloti tehingute tõttu kinni pandi, veel kaks olulist äripartnerit. Need olid Roman Abramovitš ja Badri Patarkatsišvili.

1995. aastal omandas Berezovski koos Abramovitšiga naftafirma Sibneft aktsiad. Nende hind oli pisut üle saja miljoni dollari. Koos ostsid nad veel firma Russian Aluminium (RusAl) ning Vene telekanali ORT aktsiaid. Ostudeks kasutas Berezovski ilmselt oma Šveitsi raha.

Berezovskil oli lähedalt seotud Jeltsini klanniga, eriti aga Jeltsini tütre ja lähima abilise Tatjana Djatšenkoga. 1996. aasta presidendivalimistel oli just tema organiseeritud oligarhide rahaline toetus ning ORT propaganda see, mis otsustasid valimiste tulemuse Jeltsini kasuks.

Boriss Jeltsin tõi Berezovski ka otseselt Venemaa poliitikasse. Aastail 1996-1997 oli Boriss Berezovski Venemaa Julgeolekunõukogu asesekretär ning järgnenud aastail SRÜ riikide täitevsekretär. Lisaks oli ta Vene Riigiduuma liige.

Jeltsini lojaalse liitlasena toetas Berezovski KGB taustaga Vladimir Putini saamist presidendiks. See nõudis päris palju raha, sest Putin oli enne 2000. mai presidendivalimisi Venemaal suhteliselt tundmatu.

Peagi pärast presidendiks saamist tegi Putin olgarhidele selgeks oma uued mängureeglid: vara ja vabaduse säilitavad ainult need, kes oma nina poliitikasse ei pista.

Boriss Berezovski ei osanud ilma poliitiliste intriigideta elada. Isegi Vene äärmuspoliitik Edvard Limonov on Berezovski kohta öelnud: "Ta on inimene, kes ammutab jõudu konfliktidest saadavast energiast."

Soovimata olla kõrvaleheidetu, alustas Berezovski Londonis tegutsemist president Putini vastu.

Koostöös Sergei Kovaljovi komisjoniga aitas ta avaldada materjale, mis tõendasid, et 1999. aasta lõpul Moskvas ja Volgodonskis toimunud elumajade plahvatused olid Vene eriteenistuse FSB korraldatud. Ametliku versiooni järgi olid need tšetšeenide kätetöö, ja korra taastamist lubanud Putin kogus nende arvel enne valimisi populaarsust.

Teiseks tegi Berezovski uskumatu pakkumise kommunistide juhile Gennadi Zjuganovile, kelle võimuletuleku oli ta ära hoidnud Jeltsini ajal. Ta pakkus kommunistlikule parteile sadat miljonit dollarit, et toetada nende tegevust Kremli vastu. Kartes oma imagot määrida, lõi Zjuganov põnnama ja lükkas ettepaneku tagasi.

Kui pärast Jukosele ärategemist alustati Venemaal naftatööstuse koondamist riigi kontrolli alla, jõudis järg Sibnefti kätte, mille põhiomanikuna figureeris Roman Abramovitš. Vähem teada oli, et Berezovski ja Patarkatsišvili olid säilitanud oma 50protsendise aktsiapaki.

Abramovitš, kes ilmselt ei tahtnud jagada Jukose juhi Hodorkovski ja Berezovski saatust, otsustas Kremli survele järele anda. Berezovski sõnul oli Abramovitš pakkunud neile Putini ülesandel aktsiapaki eest 1,3 miljardit dollarit. Berezovski võttis pakkumise vastu, sest vastasel korral oleks ta kõigest ilma jäänud, nagu teda ähvardati. Ise nimetas ta seda röövimiseks, ehkki ostusummast oli pakkumine 13 korda suurem.

Samamoodi sunniti teda loobuma RusAli ja ORT aktsiatest.

Boriss Berezovski külastas eelmisel aastal mitu korda Lätit, mille pärast Läti võimud muutusid õige murelikuks. Lätis on muu hulgas Berezovski loodud kodanikuvabaduste fondi üks filiaale. Selle teine filiaal asub Moskvas ja peakontor New Yorgis.

Mullu 24. veebruaril saabus Berezovski Platon Jelenini nime all Riiga, kus ta andis pressikonverentsi Läti-Vene suhete ja Venemaa poliitilise olukorra teemal. 21. septembril käis ta uuesti Lätis koos rühma ärimeestega, kelle seas oli USA presidendi George W. Bushi noorem vend Neil Bush, firma Ingnite! juht.

Mõlemal juhul nõudis Venemaa Berezovski väljaandmist.

19. oktoobril kokku tulnud Läti julgeolekunõukogu otsustas president Vaira Vike-Freiberga eesistumisel kuulutada Berezovski persona non grata'ks. Julgeolekunõukogu otsuse kinnitanud Läti peaminister Aigars Kalvitis ütles, et sellise otsuse põhjuseks ei ole Venemaa surve. Kalvitis toob põhjenduseks asjaolu, et Berezovski omanduses olnud Vene massiteabevahendid tegid Läti-vastast propagandat, ning et Berezovski oli kuulunud Vene Julgeolekunõukokku, mis tegutses KGB traditsioonide vaimus.

Viimasel ajal on Berezovski aktiivselt kaasa löönud Ukraina poliitikas. Ukraina ekspresidendi Leonid Kravtšuki väitel oli ta investeerinud 15 miljonit dollarit firmadesse, mis toetasid Viktor Juštšenko valimist presidendiks.

Väidetavalt on Berezovskil õnnestunud ära osta endise julgeolekumajori Nikolai Melnitšenko tehtud lindistused. Need on tehtud ekspresident Leonid Kutšma kabinetis ning heidavad valgust ajakirjanik Georgi Gongadze tapmise asjaoludele. Neil jutuajamistel on osalenud Juštšenko lähikonda kuuluvaid inimesi. Kui see on tõsi, siis on nende lintide abil võimalik šantažeerida Ukraina poliitilist juhtkonda ja lõigata sellest kasu.

RIA Novosti andmeil on Berezovski teatanud valmisolekust paigutada Ukraina majandusse miljard dollarit, mis on ta saanud oma varade müügist Venemaal. Ta on avaldanud ka soovi Ukrainasse alaliselt elama asuda.