Me asume olulises murdepunktis

Maailm on sikkude lammastest eraldumise etapis. Ühtedel läheb järjest paremini ja teised jäävad üha rohkem maha. Põhjus - demograafiliste trendide, globaalse konkurentsi, uue majanduse ja energiaprobleemide poolt tekitatud täiesti uus keskkond. Keskkond, mis pakub uusi võimalusi, loob uusi ohte ning nõuab hoopis teistmoodi mõtlemist ja tegutsemist kui varem.

Ei saa salata, et paljude Eesti poliitikute ninaalune ei küündinud 1990ndate alul kaugemale Soome lahe teiselt kaldalt. Tänapäeval ei ulatu see kahjuks palju kaugemale Biskaia lahest. Aga maailm on tegelikult suurem. Samal ajal mahub see tänu uutele tehnoloogia- ja kommunikatsioonivahenditele ära meie magamistuppa või tagataskusse.

Seetõttu tuleb eriti tunnustada peaminister Ansipi püstitatud eesmärki - viia Eesti Euroopa (ja ühtlasi maailma) viie rikkama riigi hulka hoomatavas tulevikus. Ei saa öelda, et viimastel aastatel oleks Eestis toiminud sisulisemat laadi avalikku arutelu riigi tuleviku üle.

Seda üllatavam, et Euroopa (raha)Liiduga ühinemine pakkus selleks piisavat ajendit. Kasutatud argumentatsioon ei tõusnud kahjuks kõrgemale suhkruhindadest, seksikatest Euroopa noormeestest ja turistina reisimise mugavdumisest ühise rahaga. Kallis suhkur ja Briti poissmehed on meil, tõsi küll, täiesti olemas.

Käesolev artikkel ongi mõeldud ärgitama ja sisse juhatama pikemat arutelu Eesti ellujäämis- ja arenguvõimalustest uutes oludes. Oluline on nii aduda olude muutumist kui ka soovi nendega kohaneda. Olgem ausad, kumbki pole kergete killast.

Eesti majanduskasv on viimased kuus aastat olnud väga kiire - üle 7%, mis on palju kiirem kui Euroopa Liidus. Euroopa potentsiaalseks majanduskasvuks hinnatakse 2-2,25%.

Seega Eesti astus paraku ELi väga ebasobival etapil - taandarenev Euroopa majandus ei soosi Eesti eksporti ja majanduskasvu.

Eesti esialgne hoogne tempo (aastail 1995-1997) rauges Kagu-Aasia finantskriisi ja Venemaa kriisi tagajärjel. Esimene puudutas peamiselt meie finantssektorit (börs), teine reaalmajanduse sektorit. Meil vedas, et need kaks kriisi kokku ei sattunud. Märkimist väärib, et Eesti kasv oli aastaks 2000, mil algas globaalne majanduse mahajahtumine, juba taastunud ning edenes ka aastatel 2001-2002 jõudsalt.

Koos Euroopa paigaltammumisega tuleb Eesti majanduskasvu hinnata eriti silmapaistvaks, arvestades, et Eesti on väike ja avatud majandusega riik, millele mõjub globaalne tsükkel eriti otse.

Euroopa (Liidu) rolli saab seega hinnata kaheti. Võiks öelda, et meie majandusmudel on toiminud ja me oleme kasvanud Euroopa kiuste, aga osaliselt kindlasti ka tänu suurema majandusruumi võimaluste ärakasutamisele ja usalduse kasvatamisele.

Eesti suhtelise edu taga on Isamaa poolt aastatel 1992-1994 käima lükatud majandusmudel. Tegemist on maailma kontekstis äärmusliku liberaalse majandusmudeliga. Valuutakomiteesid on maailmas üksteist. Väga vähesed valitsused suudavad hoida eelarvet jooksvalt tasakaalus, vaid mõned riigid on vabama kaubandusega.

Kas asjade teistmoodi tegemine on väärtus iseenesest? Kas teised kõik on lollid ja meie üksinda targad, või on hoopis vastupidi?

Mudel on püsinud suhteliselt puutumatuna siiamaani tänu sellele, et Eestis ei ole olnud ühtegi selgelt vasakpoolset valitsust.

Kuigi vasakpoolsed on kuulunud erinevatesse valitsustesse, mis on hea. Suure tõenäosusega saaks mudel reformitud, kui moodustuks vasakpoolne või isegi tsentristlik valitsus.

Paradoks on selles, et tänaste konservatiivide poolt käimalükatud süsteemi hoiavad elus ja n-ö naudivad selle vilju liberaalid. Maailmavaatelistel põhjustel on aga liberaalide ja konservatiivide konsolideerumist või ühinemist raske eeldada.

Mudeli edukusele-ebaedukusele ei saa anda ühest vastust pelgalt sisemajanduse koguprodukti kasvunumbreid vaadeldes. Majanduses on kõik suhteline. Meil läheb mitte hästi/halvasti, vaid paremini/halvemini kui teistel riikidel. Uurides mitmete ülemaailmsete instituutide poolt avaldatud edetabeleid, võib Eesti käekäigu kohta anda järgmise hinnangu.

Esiteks, Eesti on maailmas üks vabama majandusega riike. Teiseks - Eesti konkurentsivõime ei ole halb, eriti väliskapitali juurdemeelitamiselt, ent ärikeskkonna mõttes jätab soovida.

Kolmandaks - inimarengu, keskkonna- ja demograafianäitajad on halvad või väga halvad. Majandusvabaduse olemasolu on kiireks kasvuks hädavajalik tingimus, kuid kindlasti mitte piisav.

Sihiteadlik areng eeldab eesmärgi olemasolu. Milline võiks olla Eesti edasise arengu eesmärk? Kindlasti ei saa lõppeesmärgiks olla lihtsalt rikkaks saamine.

Rikkus ei ole eesmärk, vaid vahend. Kas USAs on elu parem kui Taanis? Vaevalt. SKP on pelgalt mõõdik. Kuigi näiteks ÜRO inimarengu indeks ja SKP per capita kohta on tugevas korrelatsioonis. Heaolu on kahjuks väga kallis, nagu ka puhas keskkond ja turvalisus. Seetõttu on (vahe)eesmärgipüstitus - Eesti rikkaks - igati põhjendatud.

Maailmaturgudel konkureerivad tegelikult kaubad ja teenused (tänapäeval üha enam informatsioon), mida toodavad ettevõtted erinevatest majandussüsteemidest ja -mudelitest. Seega - eesmärk on tagada inimestele hea elu ja seda majandusvabaduse, konkurentsivõime tõusu ja rikkuse kasvu abil.

Millised on Eesti väljavaated? Tulevikku vaadates on meil kaks võimalikku arengustsenaariumi - optimistlik ja pessimistlik. Optimistliku stsenaariumi kohaselt säilitab Eesti anglosaksi riikide eeskujul majanduslikud vabadused ja saab Põhjala riikide eeskujul konkurentsivõimet juurde. Selle stsenaariumi eelduseks on Euroopa Liidu sisemine reform.

Pessimistliku stsenaariumi puhul Euroopa reforme ei tee ja alludes ELi bürokraatlikele nõudmistele/soovitustele minetab Eesti suure osa oma majanduslikest vabadustest. Skandinaaviale omane konkurentsitase jääb omandamata.

Eesti on momendil olulises murdepunktis. Me oleme läbinud majandusliku arengu algstaadiumi, siirdemajanduse, ja meie majandusmudel on toonud meile selles etapis edu. Nüüd on siirdeetapp läbi ja Eesti asub jõuka heaolumajanduse ülesehitamise etapis. Selles etapis tuleb deregulatsioon ja liberaliseerimine ühitada sotsiaalsete aspektidega. Eesti viie jõukama rahva hulka viimiseks tuleb säilitada ja edasi arendada liberaalset mudelit, mis vajab pidevalt uusi positiivseid tõukeid.

Euroopa tervikuna margina-liseerub majanduslikult ja demograafiliselt niikuinii. Eesti peab suutma selles keskkonnas säilitada jätkusuutlikkuse ja tagada rahvuse säilimise. Ansipi intrigeeriv eesmärgipüstitus väärib ühiskondlikku diskussiooni. Ühiste arutelude ja vaidluste käigus võiks leida neid positiivseid tõukeid, mis ei lase meie majandusarengul manduda ning aitavad suurendada eestlaste heaolu ning jõukust.

Tänan abistavate märkuste eest Tartu Ülikooli majandusdoktorit ja Eesti Panga nõukogu liiget professor Raul Eametsa.