Raha kandikul kättetoomine nõrku ettevõtteid ei aita

Põllumajandustootjate Keskliidu (EPTK) hinnangul oleks arengule ja põllumajanduskeskkonnale suunatavate toetuste diferentseerimine suurusgruppide järgi vastutustundetu. Sellega loodaks uut ebaõiglust, kasutataks ebaefektiivselt ELi ja Eesti maksumaksja raha ega saavutataks eesmärke, milleks toetused on mõeldud.

Mõnes meedias esitatud avalduses paistab välja soov luua kuvand vaeslapse ossa jäetud väiketootjast, kelle elujärge saab parandada vaid neile toetusraha suunates. Seda põhjendatakse vajadusega tõsta väiketootjate konkurentsivõimet. Samas on selge, et konkurentsivõimelise suuruse saavutamiseks või muul moel konkurentsivõime tõstmiseks ei piisa ainult täiendavatest rahasüstidest kellegi suva järgi tõmmatud piiride alusel.

Toetused ei teeni oma eesmärki, kui arenguks pole piisavalt põllumaad, puudub soov või võimalus leida vajalikeks investeeringuteks omafinantseering, tootja on jõudnud kõrgesse ikka ja tal puudub järeltulija, kes tootmist jätkaks, või puudub võimalus toodangu realiseerimiseks.

Põllumajandus- ja maaelupoliitikas 2007-2013 on olulisel kohal toetused, millest 75% makstakse ELi ja 25% Eesti riigieelarve vahenditest. ELiga liitumine on nii hindade tõusu kui ka toetuste lisandumise kaudu põllumeeste olukorda pöördeliselt parandanud.

Teisalt on liitumislepingus kajastuvate referentstasemetega (toetuste arvestamise alused) ning tootmiskvootidega põlistatud uute liikmesriikide põllumeeste ebavõrdne olukord vanade liikmesriikide tootjatega võrreldes.

Ebaõiglust saab vähendada eelkõige kvootide/piirangute vähendamise ja turureeglitest lähtuvale majandamisele üleminekuga kogu Euroopas. Strateegiliselt oleks õige, kui konkurentsitingimuste moonutamine ELi sees ELi toetusrahadega lõpetataks. See tähendab otsest väljakutset majandustegevuse tulemuslikkusele.

Maaelu arengu strateegia 2007-2013 esimene telg on suunatud põllumajanduse konkurentsivõime parandamisele sel määral, et ettevõtjad suudaksid pärast 2013 tulla toime selleks ajaks vähenevate toetuste tingimustes.

Selles valguses ei ole vastuvõetavad seisukohad, kus taotletakse tootmise arendamise ning põllumajanduskeskkonna ja maastikukaitsega seotud toetuste diferentseerimist populistlike põhjendustega, analüüsimata võimalikke tagajärgi Eesti maaelule ja põllumajandusele.

Tundub, et selliste mõtteavalduste kogu loogika on taandatav ekslikule arusaamale, et "suured" saavad niikuinii rohkem. Juba praegu jagunevad toetused hoopis väiksemate tootjate kasuks. Näiteks neil, kelle aastatulu on 37 500-112 600 krooni, on toetuste osa netolisandväärtuses koguni 81,1%. Neil, kelle tulu ületab 300 000 krooni aastas, on toetuste osa vaid 39,6%.

Peredele ja väikeettevõtteile (kokku ligi 30 000), kelle põhitulu juba täna ei tule põllumajandusest, tuleks kujundada erimeetmed. Probleem on ka selles, et tulemuslikkuse garantiina nähakse põhiliselt raha. Kui pole teadmisi, kogemusi ega ettevõtlikkust, ei aita ka raha kandikul kättetoomine. Nõrgemaid (olenemata suurusest) on vaja kõigepealt aidata analüüsi ja nõustamisega, alles seejärel suunata sinna rahaabi.

Põllumajandustoetuste ümberjagamise idee asemel võiks pigem kaaluda nn saneerimis-programmide rakendamist - kindla perioodiga abinõude paketti ettevõtte suhtes, kelle majandus on kehvas seisus. See pakett sisaldaks nõuandeabi ja ka täiendavaid toetusi, kui eksperdid seda ette näevad. Perioodi lõppedes peab ettevõte suutma iseseisvalt uutes majandamistingimustes jätkata.

Kui üldse rääkida toetuste diferentseerimisest, siis põhjendatud võiks see olla regionaalses plaanis. Näiteks on selge, et elu ja tootmise säilitamine saartel on suuremaid kulutusi nõudev kui mandril. Mujal tuleks meie arvates hobitalude toetamiseks paremini ära kasutada praegusi võimalusi.

Toetuste erisused on põhjendatud ka keskkonnanõuete järgimise ja loodussõbraliku tootmise stimuleerimisel olenevalt ettevõtte asukohast ning võetud lisakohustustest. Üks oluline eesmärk peaks olema noorte inimeste leidmine, kes oleksid valmis tänaseid talusid ja ettevõtteid üle võtma ja arendama.