Tuumajaamas osalemine piirab meie valikuvabadust

Lubaduste kohaselt avab Eesti 2012. aasta lõpus viimase Euroopa Liidu riigina oma elektrituru konkurentsile. Siis hakkavad tarbijad ja tootjad omavahel otse kokkuleppeid sõlmima, nagu turul ikka. Tootjatel läheb elu ebamugavamaks, tarbijatel tekib valikuvõimalus.

Eesti Energia plaan investeerida Ignalina või mõne teise välismaal asuva tuumajaama rekonstrueerimisse on aga suunatud tarbija valikuvabaduse vastu. See välistab tulevikus olukorra, kus tarbija otsustab, kellelt ta ostab elektrit.

Arutelu, kas Eesti Energia võib või ei või investeerida tuumaelektrijaamade ehitamisse välismaal, on absurdne. Loomulikult oma praegusel kujul ei või, kuna see riigile kuuluv kontsern on vertikaalselt toimiv monopol.

Kui Eesti Energia oma tänasel kujul osaleb suures elektritootmise projektis, siis kinnistub tema monopoolne seisund veelgi. Kannatajaks on tarbija ja tulevikus meie elektrituru varustuskindlus. Tegemist oleks järjekordse nn riskivaba investeeringuga, mille maksavad kinni tarbijad, sest muud valikud puuduvad. Kolmandik planeeritava Leedu uue tuumajaama toodangut on Eesti Energia oma ning ka ostjad on monopolile kindlustatud.

Valitsus ja Eesti Energia väidavad, et see ei ole nii, turg avaneb ja mingit ostukohustust ei tule. Seda enam on siis tegemist investeeringuga, kus otsustav on majanduslik tasuvus ja tekib ikkagi küsimus, miks peab sellises investeeringus osalema Eesti elektritarbija. Kui see on tasuv investeering, siis peab selle tegema ka tulevasel elektriturul iseseisvalt toimiv elektritootja või finantsinvestor.

Eesti Energia magistraalvõrgu baasil tuleb luua sõltumatu süsteemioperaator. Praegu see nii ei ole - Eesti Energia tegeleb kontsernina kõigega. Sellises olukorras ei hakka turg toimima ja me konserveerime praeguse olukorra pikaks ajaks. Enne otsust, kas osaleda Leedu tuumaelektrijaama ehitamisel, peab valitsus Eesti Energia ümber kujundama. Siis saab loodav iseseisev riigi omanduses olev ja elektrit tootev äriühing (näiteks Narva Elektrijaamad) soovi korral tuumaelektrijaama ehitamisel osaleda.

Kui valitsus neid ümberkorraldusi ei tee, siis jääb üle kinnistada lisaks põlevkivielektrile ka tuumaelektrile kindel turuosa ning muutub võimatuks koostöö teiste Euroopa Liidu elektrituru korraldajatega. Aga eesmärgiks on kogu Euroopa Liitu hõlmava elektrituru loomine ja selle ühtne toimimine.

Konkurents on pikemas perspektiivis alati kõigile osapooltele kasulik. Monopole ohjeldab ainult turg ja paratamatu erandina riiklik järelevalve. Avatud elektriturg tekitab olukorra, kus äriringkonnad hakkavad investeerima elektri tootmisse just Eesti territooriumil. Peale keskkonda kahjustava ja madala kütteväärtusega põlevkivi peaks elektritootmine põhinema ka teistel energiakandjatel.

Riik peab kehtestama nõuded, millest tootjatel tuleb lähtuda. Edasised otsustused, sealhulgas ka see, millest toota elektrit, jäävad juba ettevõtjate otsustada. Riigi ettekirjutused peaksid sisaldama keskkonnanõudeid ja põhimõttelist otsust, kui palju ning millise aja jooksul võib põlevkivi kasutada. Toetan akadeemik Anto Raukase seisukohta, et tuleb seada põlevkivi kaevandamise ülempiir ja tulevikus keskenduda põlevkivist elektri tootmise asemel eeskätt põlevkiviõli tootmisele.

Eestile on tähtis, et tekiks kiiresti majanduskeskkond, mis looks tingimused erinevatel kütustel uute elektrijaamade ja elektri ning soojuse koostootmisjaamade tekkeks siin kohapeal. Millistel kütustel, selle peab otsustama majanduslik otstarbekus, varustuskindlus ja mõju keskkonnale.

Turu avamine loob ka eeldused meie ühinemiseks tekkivate elektriturgudega nii Põhjalas kui ka kogu Euroopas. See tagab elektrimajanduses tegeliku varustuskindluse.

Omaette teema on tuumaenergeetika. Leedulaste soov seda arendada on nende otsus, aga isegi tuumaelektrijaam tuleb rajada vaba elektrituru tingimustele vastav ja Euroopa elektriturul konkurentsivõimelisena. Eesti territooriumile tuumaelektrijaama rajamine ei ole mõistlik. Projekt on meie jaoks liiga suur, nii oma majanduslike mõõtude kui ka keskkonnaprobleemide tõttu.