Kui aktsiahindu juhivad ahnus ja hirm

Öeldakse, et börsidel juhivad aktsiahindu inimeste hirm ja ahnus. Üsna küüniline väljend, kuid tõepõhi sel kindlasti on. Ahnus teenida sama palju kui naabrimees ajab hindu üles ning hirm kaotada sunnib kohati paaniliselt müüma, tekitades börsikrahhe.

Kuid mõistmaks täpsemalt põhjusi, miks börsimullid tekivad, on üsna hea vaadelda neid praktilise näite põhjal. Hämmastav on see, et börsimullid on tekkinud üsna sarnaselt nii 1929. aastal USAs, 1990ndate alguses Jaapanis kui ka 1997. aastal Tallinnas.

Maailm ja koos sellega tehnoloogia on vahepeal tohutult arenenud, kuid inimlikud emotsioonid (hirm ja ahnus) on ikka sarnased. Seega on ka börsimullid (ja neile järgnenud krahhid) oma olemuselt eri aegadel sarnased olnud.

Kuid läheme ajas päris palju tagasi, koguni 17. sajandisse. Nimelt tekkis siis Hollandis suur tulbimaania. Tulbid saabusid Euroopasse 16. sajandil ning 17. sajandi alguses kasvas nende populaarsus tohutult. Aastaks 1623 maksis paremat sorti tulbisibul kuni 1000 floriini, samal ajal kui keskmine palk oli 150 floriini aastas.

Tulbid olid staatusesümbol ning kõrgklassi luksusese. Üha uued inimesed paigutasid raha tulbisibulatesse, kuna teenistus oli seal võimas.

Kümne aastaga hinnad pea kümnekordistusid ning teeniti hiigelvarandusi. 1637. aastaks kaubeldi tulbisibulatega juba börsidel ning Hollandis oli tulbikasvandusest saanud üks võimsamaid majandusharusid. Samal aastal tulbimull siiski lõhkes ning kui inimesed paaniliselt tulbisibulaid müüma hakkasid, kukkusid hinnad tohutult.

Pärast I maailmasõda oli USAs ülivõimas majanduskasv, mis tulenes peamiselt rohkest laenamisest ning tehnoloogilistest uuendustest (autod ja mitut laadi elektriseadmed). Dow Jonesi indeks pea neljakordistus kuue aastaga, aastatel 1923-1929.

Vaatame nüüd täpsemaid põhjuseid ühe börsimulli tekkimise taga. Selleks võib ette võtta suvalise börsimulli graafiku, näiteks Dow Jonesi indeksi aastatel 1923-1931.

Punktis A kasvab majandus üha kiiremini ning aktsiate hinnatasemed on esialgu üsna mõistlikud. Kuna eelnev tõus pole olnud eriti suur, siis turul veel kuigi palju investoreid pole.

Punktis B on turg juba mõne aasta ilusasti tõusnud ning investorid ostavad aktsiaid julgemalt, kuid investeerimine pole veel selgelt massiline. Aktsiate suhtelised hinnatasemed on kiiret majanduskasvu arvestades siiski mõistlikud.

Punktis C hakkab temperatuur juba kõrgenema, paljud investorid on kenasti teeninud ning raha usaldatakse seejärel ka julgemalt turule tuua. Enamasti saabub selles faasis ka hulk uusi investeerimisvõimalusi, mis teevad ligipääsu turule kergemaks. Aastal 1929 USAs olid selleks suletud investeerimisfondid (closed end funds), aastal 2000 tehnoloogiafondid jne. Börsile tuleb üha rohkem väikeinvestoreid.

Punktis D on olukord jõudnud keemistemperatuuri juurde. Meedias räägitakse pidevalt rikastumisest börsil ning igal pool ringleb jutte sellest, kuidas keegi on suure varanduse teeninud. Siin tuleb kõige selgemalt mängu inimlik ahnus ning börsile tuleb palju selliseid investoreid, kes investeerimisest pea midagi ei tea - tullakse hõlptulu otsima.

Kuna pidevalt tuleb börsile üha uusi investoreid, siis hinnad muudkui kerkivad ning börsimulli viimases faasis on tõus kõige kiirem, kohati ollakse ükskõik millise hinnaga valmis aktsiaid ostma ning tihti ostetakse aktsiaid laenuga. Aktsiate hinnatase (valuatsioon) on jõudnud kõrgustesse ning pikaajalisel investoril praktiliselt puuduvad mõistlikud ostuvõimalused. Üks börsimulli tipu lahutamatu osa on põhjendused, miks "seekord on kõik teisiti" ning traditsioonilisi meetodeid ei saagi aktsiate hindamiseks kasutada.

Seega kokkuvõtvalt tekib börsimull üha uute ja uute ostjate lisandumisest, kes kergitavad aktsiaid üha uutesse kõrgustesse.

Kui me oleme graafikul jõudnud punkti D, on juba üsna selge, et mingil hetkel peab tulema korrektsioon. Seda korrektsiooni on äärmiselt raske tabada ja selle pealt teenida, sest just börsimulli viimases faasis on tõus kõige kiirem ning täpset tippu on pea võimatu tabada.

Punktis E saabuvad esimesed müüjad ning tehakse esimene samm allapoole. Kuna börsimulli tipus on reeglina uudised ülihead (aktsiaturg on ju ettepoole vaatav), siis suurt paanikat alguses veel ei teki.

Suur osa investoritest on ikka veel plussis ning kuna eelmised väikesed korrektsioonid on pea alati üles ostetud, siis väga suurt müüki pole.

Punktis F on siiski näha, et ostuhuvi ei tule ning üha uued ja uued müüjad saabuvad turule.

Kuna nende müük tekitab langust, siis läheb langustempo teatud hetkel ülikiireks, kuna kõik tormavad väljapääsu poole korraga (ehk müüvad aktsiaid).

Punktis G on reeglina müügisurve juba täiesti paaniline ning investorid on valmis ükskõik mis hinnaga aktsiatest loobuma. Väikeinvestorid eemalduvad börsist ning meedias on kommentaarid üsna tumedad.

Punktide G ja H vahel on üks börsikrahhide pea lahutamatu osa - karuturu ralli. Teatud hetkel muutub müügisurve liiga paaniliseks ning kuna turul on piisavalt investoreid, kellel meeles börsimulliaegne kiire tõus, siis hakatakse panustama tõusule.

Kuid enamasti börsimulli tipuni ei jõuta ning kui karuturu ralli läbi saab (see võib kesta päris pikalt), jätkub langus ja liigutakse uute põhjade juurde.

Eelnevat arvesse võttes tundub mulle üsna selgelt, et Tallinna börsil on tekkinud börsimull. Sellele viitab palju tegureid. Nagu öeldud, ei tähenda see, et me peaks kiiresti suures ulatuses kukkuma - nagu ülalpool öeldud, on tipu tabamine ülimalt keeruline, isegi pea võimatu.

Kuid õhku on Tallinna börsi aktsiatesse kogunenud kõvasti ning see on ka põhjus, miks pikaajalisel investoril on raske investeerimiseks aktsiaid leida (isegi pärast viimase nädala väikest korrektsiooni).

Tundub, et oleme üsna punkti D lähedal, kuid ei saa välistada, et tõus jätkub veel isegi näiteks pool aastat.