Tallinna pronksiöö tegi vene noorte hingele haiget

Puškini kooli õpilased Irina Vihhoreva, Alina Savostkina, Maria Soloduhha, Dmitri Mišin, Roman Daniljuk ja Veera Kuzenkova tunnevad enda sisemuses, et Tõnismäe monument tähendas neilegi sümbolit, mida nad oleksid kaitsma läinud. Ei-ei, mitte jõu ja vägivallaga, aga rahulikult ning väärikalt, kirjutas Tartu Postimees.

Praegu on neil hea meel, et neil sellist valikut – minna või mitte minna – ei tekkinud ja et nad elavad Tartus. Tallinnas oleks võinud surma saada.

«Ma ei poolda venelaste tegusid, mis neljapäeval algasid – seda konflikti oleks tulnud lahendada teistmoodi,» ütleb Irina. «Aga ma ei ole ka eestlaste poolt, ja ma ei hakka kordama seda, kelleks nemad meid nimetavad... Samas saan ma aru, mille nimel nemad võitlevad. Aga nad teevad seda valesti mu meelest.»

Maria ütleb, et temal on küll tunne, nagu oleks pronkssõduri telgi alla peitmisega ja öö varjus salaja äraviimisega vene inimestele näkku sülitatud.«Seda oleks tulnud teha ilusa protsessiooniga, mitte niimoodi!» ütleb Maria hääle murdudes.

«Valitsus käitus väga valesti,» lisab Dmitri.

Puškini kooli noored räägivad püüdlikult eesti keelt. Kui emotsioone ja mõtteid rohkem tekib, lähevad nad üle vene keelele, ja siis rahunedes jälle tagasi eesti keelele.

Nad kõik on sündinud Eestis. Maria ütleb, et kui ta vaatab jalgpalli, siis on ta Eesti poolt. Nad on õppinud ja teavad, et Eesti ei astunud Nõukogude Liitu vabatahtlikult. «Selle kohta oli meil õpikus üks sõna,» ütleb Dmitri ja võtab kotist välja venekeelse Eesti ajaloo õpiku. Lappab hoolega selle lehti ja leiab «inkorporeeritud».

«Eesti inkorporeeriti Nõukogude Liiduga,» loeb Dmitri õpikust.

Dmitri usub, et nüüd läheb aega paar-kolm, võib-olla aga isegi kümme aastat, enne kui inimeste hinge saabub taas rahulik meel ja turvatunne.