Kas ikka tead, kelle valisid?

Neil rasketel päevadel tundsin puudust seadusandlikust võimust. Eesti Vabariigi kodanikud, küsige valitutelt, mida nad tegid aprillikuu viimasel nädalal Eesti iseseisvuse heaks. Kriisi päevil olid võimuorganite tasandil president, peaminister, välis-, sise- ja kaitseminister ning Tallinna linnapea, pisut tõmmati loosse ka rahandusminister. Nimetatuist viis oli rahvas valinud Riigikokku. Ülejäänud Riigikogu liikmetest käisid meediast sagedamini läbi ka Ene Ergma ja väliskomisjoni liikme Marko Mihkelsoni nimed. Mõned üksikud repliigid teistelt poliitikutelt jõudsid ehk samuti meediasse.

Ülejäänud poliitikute, Riigikogu liikmete kohta puudus praktiliselt meediainfo. Kui olukord Tallinnas kiskus enam kui kibedaks, ei kuulnud me nendelt meedia vahendusel praktiliselt mitte midagi. Ei mingit reaktsiooni, Riigikogu seadusandjana vaikis. Ei tulnud nad kokku kriisinõupidamiseks, ei esinenud nad seisukohavõttudega. Tõepoolest, Riigikogul oli vaba nädal, mida reeglina kasutatakse kohtumisteks valijatega.

Kas tõepoolest saame endale lubada, et kui Riigikogul on vaba nädal, siis seadusandlik võim Eestimaal puudub, seadusandlik võim ei kontrolli täitevvõimu, seadusandlik võim ei tee omalt poolt midagi, et olukorda kontrolli alla saada. Mind paneb imestama ka see, et neil ärevatel päevadel ei võtnud praktiliselt ükski poliitik nõuks tõepoolest rahvaga silmast silma rääkida, selgitada olukorda. Ilmselt tänases päevas puuduvad meil poliitikud, kes seda suudaks. Kui poliitikud kurdavad sageli, et nende sõnum ei jõua sihtgrupini, siis tuleb minna sihtgrupi juurde. Sihtgrupp oli neil päevadel kohal ja ootas sõnumit. Sõnumitooja oli aga politseiniku, mitte poliitiku vormis.

Oli vaja minna ise venekeelsetesse koolidesse õpilastega kohtuma. Ma käisin ise mõned aastad tagasi vene koolides esinemas. See on tänuväärt ettevõtmine, kui eestlane ise selgitab ühiskonna problemaatikat, kui usaldusliku kontakti kaudu luuakse õhkkond, et noored inimesed küsivad ausaid küsimusi ning sa vastad ausalt, diplomaatiliselt keerutamata.

Võib-olla on poliitikud oma tegevuse sedavõrd ära reglementeerinud ja erakonnastatud, et reglemendiväline tegevus nõuaks üliinimlikku pingutust. Aga võib-olla juba olemegi rahulolev, täissöönud väikekodanlik riik.