Leedu otsib energiaandjaid

Leedu sai NSV Liidu ajast päranduseks kaks suurt energiaobjekti - Ignalina aatomielektrijaama ja naftatöötlemistehase Mažeikiu Nafta, mis kaugelt ületasid Leedu enda vajadusi. Pärast iseseisvumist on mõlemad olnud Leedule nii õnnistus kui ka nuhtlus. Nagu teada, peab Leedu ELi survel Tšernobõli-tüüpi Ignalina 2. reaktori sulgema 2009. aastal, ehkki ekspertide sõnul võiks see vabalt veel mitu head aastat töötada. Kuni uue jaama valmimiseni, ülioptimistlikult aastal 2015, tekib Balti riikide elektriturul probleeme.

Ehkki Eesti, Läti, Leedu ja Poola on uue jaama üle juba üksjagu piike murdnud, ei kahtle selle vajaduses ilmselt keegi ning on loota, et osapooli rahuldav lepe lõpuks sünnib. Positiivseks küljeks oleks elektriliini ehitamine Leedust Poolasse ja Rootsi - ning Rootsi energiafirma kaasamine projekti. Alternatiiv on suurenev sõltuvus Vene gaasist, mida keegi neist vaevalt tahab.

Keerulisem on lugu Ma-žeikiu Naftaga (MN) ja stabiilse naftavarustusega üldse. Leedus käsitatakse MN strateegilist tähtsust kahel erineval moel. Nagu teada, sulges Venemaa mullu juulis pärast MN minekut Poola PK Orleni kätte tehast varustava naftajuhtme "tehnilistel põhjustel". Venemaa väitel ei saa seda kuidagi taasavada, kuigi nafta voolab sama juhtme kaudu endistviisi Valgevenesse.

USA asevälisminister Matthew Bryza nimetas naftajuhtme parandamise nii pikka venimist väga veidraks. Niisugused naftajuhtme lekked on üldiselt kergesti kõrvaldatavad. Sama teema oli eelmisel nädalal jutuks Leedu peaministri Gediminas Kirkilase ja Briti peaministri Tony Blairi kohtumisel. Ka Londonis pälvis Leedu toetust.

Leedu välisministeerium arvestab võimalusega, et seda naftajuhet ei avatagi enam kunagi. Selle lugesid leedulased välja Venemaa maikuisest otsusest ehitada 18 kuuga Unetša-Primorski naftajuhe BTS-2. See vähendab Družba tähtsust tunduvalt. Pärast seda ei ole välistatud, et naftajuhe võib kuivaks jääda ka näiteks Poola, Slovakkia või Tšehhi suunal.

Leedu valitsus rõhutab MN strateegilist tähtsust, sh riigi suurima ettevõtte ja eelarvetulude andjana. See oli ka üks põhjus, miks ekspeaminister Brazauskas tahtis ettevõtet venelastele müüa. Tema arvates peaks tehas olema selle käes, kes suudab seda naftaga varustada.

Leedu üks hinnatumaid energiaanalüütikuid dr Raimondas Kuodis seevastu leiab, et MN pole Leedule sugugi nii tähtis. Bensiiniturg on vaba. Tõik, et MN Leedus asub, ei tee bensiini põrmugi odavamaks. Panus eelarvesse on suur seetõttu, et tema kaudu tuleb bensiinijaamade aktsiisimaks. Importimisel võib selle kätte saada piiril. Seal töötavad 3000 inimest on hea kvalifikatsiooniga ja leiavad tööd iga kell. Aktivasse jääb ainult ettevõtte tulumaks.

Tegelikult on MN ära ostnud poolakate ja leedulaste strateegilise plaani leida Vene naftale ja gaasile alternatiiv. Esimene samm selles suunas astuti mullu 13. mail Krakowi tippkohtumisel, kus arutati uue energiabloki loomist. Peale Leedu ja Poola olid esindatud Aserbaidžaan, Kasahstan, Ukraina ja Gruusia. Ka Türkmenistan loodetakse nõusse saada. Jätkukohtumine tuleb oktoobris Vilniuses, peamine arutlusteema on naftajuhtme rajamine Odessast läbi Ukraina Gdanskisse ja Poola Plocki tehasesse.

Sama suunda toetab Leedu konservatiivide maikuus tehtud algatus kujundada Poola juhtimisel strateegiline vastukaal Venemaale ja luua Gazpromist sõltumatu gaasiinfrastruktuur. Pürgimuste kaugem siht on kujundada tugev Leedu-Poola telg.