Üks kiiremaid ja valutumaid viise surra,
eeldusel, et timukas on kogenud, kirves terav ning hukatav püsib paigal.
Selle tapatehnoloogia tipptase on giljotiin. Prantsuse valitsus võttis giljotiini kasutusele 1792. aastal, põhjendusega, et selline tapaviis on humaansem. Esimese giljotineerimise pealtnägijad olnud väidetavalt rabatud sellest, kui kiiresti ohver suri.
Kiirus kiiruseks, teadvus ei kao. 1991. aastal tõestati rottidel, et loomakeste peas leiduva vere hapniku arvelt suudab aju veel elus püsida veel 2,7 sekundit. Inimeste puhul oleks vastav number 7 sekundit.
Suure Prantsuse revolutsiooni järgse hukkamislaine ajast on teateid, et ohvrite pead liigutasid silmi ja suid veel 15-30 sekundit pärast seda, kui tera oli keha ja pea eraldanud. Siin võis siiski tegu olla ka surmajärgsete krampidega.
Kui juhtute surema pea maharaiumise teel, aga hukkamist ei viida läbi giljotiiniga, samuti pole timukakirves piisavalt terav, võite teadvusel olla sootuks kauem. 1587. aastal lõi timukas Šoti kuninganna Mary kaela pihta kirvega kolm korda, kuid töö tuli ikkagi noa abil lõpule viia.
1541. aastal hukati Salisbury krahvinna Margaret Pole Londoni Toweris. Ta veeti tapalavale, kuid naine keeldus oma pead pakule panemast. Kogenematu timukas lõi naise õlga, mitte kaela. Mõnede pealtnägijate tunnistuste järgi pages krahvinna tapalavalt ning timukas asus teda taga ajama. Hukkamistöö lõpetamiseks läks vaja 11 kirvelööki.