Pajula: valuutakomitee kaks nägu

1958. aastal avaldas majandusteadlane Alban William Phillips artikli “Töötuse ja nominaalpalkade kasvu vaheline sõltuvus Ühendkuningriigis 1861–1957”, ütleb Pajula.

Phillips tõi välja töötuse ja inflatsiooni vahelise negatiivse sõltuvuse. Mida kõrgem oli inflatsioon, seda madalam oli riigis töötus. Autori nime järgi tõmmatud joont hakati kutsuma Phillipsi kõveraks.

Leitud sõltuvus viitas valitsuse võimele suunata oma eelarve- ja rahapoliitilikaga inflatsiooni ning töötuse valijaskonna soovitud punkti. Möödunud sajandi kuuekümnendatel see nii oligi.

Seitsmekümnendate aastate alguse naftašokk tõstis juhtivates lääneriikides aga korraga nii inflatsiooni kui ka töötust. Järelikult ei pidanud Phillipsi avastatud sõltuvus alati paika.

Pajula seob majandusteooria kohaliku kontekstiga ja ütleb, et kui valitsus püüab tööjõu kulusid kunstlikult madalal hoida, muutub hinnatõus krooniliseks.

Pajula soovitab peltsebuli välja ajada peltsebuliga ehk pidurdada inflatsiooni töötuse kasvuga. Kui töötus kasvab, siis hinnatõus pidurdub ning ühel hetkel jõuab tööhõive tasakaalumäärani, kuid madalama inflatsioonimäära juures.

"Mida tugevamini on inflatsiooniootused sisse juurdunud, seda tülikamaks osutub inflatsiooni alandamine," räägib Pajula. "Põhjusega umbusklikud inimesed tahavad enne oma ootuste ümberhindamist näha, et tegelik inflatsioon on olnud suhteliselt pikka aega tõepoolest oodatust väiksem."

Ta jätkab, et kuni inimeste ootused pole kohanenud, on töötuse tase selle pikaajalisest tasemest kõrgem. Tegeliku ning tasakaalulise töötuse vahelise lõhe suurus sõltub jällegi inflatsiooniootuste inertsusest. 1980. aastate alguse USA majanduslangus on siin tüüpiliseks näiteks.

Pajula lisab, et Eestis ei saa praegu rääkida valitsuse majanduspoliitika, vaid majanduskeskkonna olulisest muutusest. "Seetõttu arvangi ma, et meie lähiaastate majandusarengu prognoosimisel on võtmetähtsus küsimusel, kas meie ootused on tagasi vaatavalt kohanduvad või ratsionaalsed. Ehk teiste sõnadega, kas me teame oma õiget majandusmudelit. Viimase küsimuse vastus on ilmselt eitav."

Eestis valuutakomiteel rajanev rahasüsteem vähendas 1992. aasta 1076-protsendilise inflatsiooni ühe aasta jooksul 90 protsendini. See süsteem saab praeguse viie- kuni kuueprotsendilise inflatsiooniga hakkama, kuid hüperinflatsiooniga ilmselt mitte.

"Teiste sõnadega, me oleme viimastel aastatel näinud ainult valuutakomitee naeratavat nägu, aga varjupoolel on varuks veel teinegi," kirjutab Pajula, "seetõttu on minu arvates peagi põhiküsimus, kuivõrd me oleme seda nägu valmis taluma ja millal ilmuvad lehtedesse hüsteerilised pealkirjad “Miks valitsus midagi ei tee?”"