Krooni devalveerimisest rääkides tuleb silmas pidada kolme olulist aspekti.
Esiteks. Devalveerimine pole ilus tegu ... oma kaubanduspartnerite suhtes. Sellega muudetakse oma kaubad teiste suhtes odavamaks ja saadakse konkurentsieelis, mis ei põhine kauba kvaliteedil.
Brasiilia tegi 1998 sellega karuteene põhilisele kaubanduspartnerile Argentiinale, kelle valuutakomitee süsteem paari aasta pärast kokku kukkus (mitte ainult Brasiilia kursipoliitika tõttu).
Hiina devalveeris jüaani oluliselt 1994 ja sai küll oma jooksevkonto sest peale positiivseks, ent valmistas ette 1997. aasta seitset riiki hõlvanud ja järellainetusena Eestissegi jõudnud finantskriisi.
Devalveerimine on oma murede teiste kaela veeretamine. Nii pole ilus teha. See on nagu abielurikkumine, mida saab teha vaid üks kord - siis kuulud juba rikkujate perre. Rahaturgudel on pikk mälu ja süüdlast karistatakse intressimääraga.
Teiseks. Devalveerimise positiivne mõju tuleb esile vaid siis ja niikaua, kui kodused hinnad on konstantsed. Kogu asja mõte on ju teha oma kaubad naabrite kaupadest odavamaks (ja konkurentsivõimelisemaks). Ka kodune tööjõud püsib odav seni, kuni nominaalpalk on konstant.
Mis aga juhtub Eesti-suguse väikese ja avatud riigi puhul, kelle import nt 2006 moodustas SKPst 80%? Me hakkame 80% ulatuses kohe sisse ostma välismaist ja kallimat kaupa ning toorainet. Devalveerimise määr on avatud majanduse puhul otse seotud inflatsioonimääraga. Seepärast võrreldaksegi devalveerimist püksi pissimisega: hea enesetunne (soe ja mõnus) asendub kohe varsti väga halvaga (külm ja märg).
Kolmandaks. Eesti krooni ei saa devalveerida, sest selle kurss on seadusega fikseeritud. Miks toimuvad kõik devalveerimised maailmas reede õhtuti, kui börsid on juba suletud? Seepärast, et kui devalveerimisest saadakse kas või päeva jagu varem teada, pole sel enam mõtet. Turuosalised saavad end selle eest kaitsta.
Eestis aga, kus devalveerimisotsus tähendaks seadusemuudatuse esimest, teist ja kolmandat lugemist riigikogus, kaotaks kogu asi oma mõtte juba eos.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”