Üle poolte tööõnnetuste salatakse maha

Neljapäev, 3. jaanuar. Kell on veerand kaheksa, kui 51-aastane meesterahvas jääb Ida-Virumaal Estonia kaevanduses tagurdava puurimismasina ja seina vahele. Surm saabub kohapeal.

1. veebruar. Kaks OÜ Osterley töötajat askeldavad Viru Keemia Grupi territooriumil asuva maja katusel. Mehed on kaheksa meetri kõrgusel, kui kukuvad. 1989. aastal sündinud Igor saab surma kohapeal, 1955. aastal sündinud Nikolai viiakse raskes seisundis Kohtla-Järve traumapunkti, kuid sureb teadvusele tulemata.

2. ja 3. veebruari vahel jääb 1985. aastal sündinud Georgi Wienebergeri tehases konveierilindi vahele. Miks mees liikuvat linti puhastama hakkab, ei tea, kuid surm saabub kärmelt.

Need juhtumid on kõik sel aastal aset leidnud ning on osa neist vähestest, mis kajastuvad aasta lõpus tööinspektsiooni statistikas.

Kui viimastel aastatel on registreeritud tööõnnetuste arv jäänud 3000 ja 4000 vahele, siis tegelikkuses hindab tööinspektsiooni järelevalve talituse juhataja asetäitja Rein Reisberg tööõnnetuste arvuks umbes 8000. Ülejäänud on need, mis jäävad teatamata. Kindel ta selles ei ole, sest kuidas sa ikka ütled, et paljud ettevõtted ametkonda õnnetusi maha vaikides petta üritavad.

"Kui võrrelda teiste Euroopa riikide statistikat, on meil suhtarvudes tööõnnetusi tunduvalt vähem. Meil on tegemist tõsise tööõnnetuste alaraporteerimisega ehk teisisõnu tööõnnetuste mittevormistamise ning varjamisega," räägib ta. Mainitud 8000 on arvutatud koos haigekassaga.

Tööõnnetuste mahavaikimine on tegelikult lihtne: üks vestlus kannatanuga, et too räägiks arstile, et sai kodus viga. "Töötajad tunnevad end süüdi," selgitab Reisberg, miks selline asi läbi läheb. Kui kannatanul eriti veab, maksab tööandja ka kinni 20protsendise vahe, mis tavalisel haiguslehel olles saamata jääb.

Põhjus on proosaline - õnnetuse vormistamine ja uurimine võtab aega. Ka kardetakse tööinspektori külaskäike õnnetuse registreerimisel.

Tööinspektsiooni kodulehel olev tööõnnetuste statistika ütleb, et surmadega lõppenud juhuseid jääb vaat et vähemaks, kuid üldarv kipub igal aastal tõusma.

Pärides ettevõtjatelt aru, on kohe mõista, et tegemist õrna teemaga. Paljud pidasid õnnetusi töötajate endi süüks ning tihti ei räägitagi sellest, et äkki on midagi firma töökorralduses valesti, mis inimeste tähelepanu teinekord hajutab.

"Õnnetused juhtuvad seepärast, et töötajad kiirustavad ning unustavad ettevaatlikkuse ja hoolikuse. Suuresti on põhjuseks ka tööjõu liikuvus ning töö iseloom, enamasti juhtuvad tööõnnetused uute inimestega," kirjutab Rakvere Lihakombinaadi kommunikatsioonijuht Kairit Prits e-kirjas. Samas lisab naine järgmise lausega, et kuigi aastas juhtub 30-40 tööõnnetust, on tööohutus tootmise kõrval kindel prioriteet. "Tegeleme pidevalt töötajate koolitamisega tööohutuse vallas," lisab Prits.

Põllumajandusettevõtte Väätsa Agro tööohutuse eest vastutaja Roger Siim räägib jällegi, et õnnetused juhtuvad põhiliselt loomakasvatuses: söötmisel, lüpsmisel. "Loom on ettearvamatu käitumisega, mõni lööb, teine inimene libiseb ise," märgib ta. Pärides, keda õnnetuses tavaliselt süüdi pidada võiks, vastab Siim, et looma on loomulikult hea süüdistada, aga tavaliselt on süü mõlemapoolne.

"Kirjutan raportisse reeglina, et palun tõsta töötajate tähelepanelikkust loomadega töötamisel. Lehma käest ei saa ma ju midagi nõuda," ütleb Roger Siim.

ASi Tootsi Turvas haldusjuht Kai Mäeleht räägib, et kuigi peetakse perioodilisi tööalaseid instruktaaže, mille järel seal osalenud info kohale jõudmise eest ka allkirja annavad, juhtub ikka, et inimene astub tähelepanematusest libedale vms. "Töötaja poolne hooletus," iseloomustab naine.

Millistes Eesti ettevõtetes enim tööõnnetusi juhtub, ei saa kahjuks öelda, kuna tööinspektsioon on aastaid seda nimekirja saladuses hoidnud.

Rein Reisbergi sõnul just seetõttu, et firmadest, mis on korralikult igast tööõnnetusest raporteerinud, jääks mulje kui ohtlikest ettevõtetest.

Need jällegi, kes ei teata õnnetustest, pääseksid puhtamana.

Autor: Mariliis Pinn, Gert D. Hankewitz