Opel parandas Agilaga mitmed vanad vead

Kui kunagi sai koolis teha vigadeparandusi, siis on tunne, et Agila on Opeli jaoks just seesama asi, lubadusega õpetajale, et enam tehtud vigu ei korda ja kõik tulebki edaspidi selline.

Uus Agila on meie regiooni jaoks igati uus, sest eelmist varianti ju meil ei müüdudki. Õigupoolest hästi tehti, sest nii õudseid kuute, nagu see oli, kohtab harva. Sellises lõputus plekk-kuudi õuduses uut Agilat kuidagi süüdistada aga ei saa.

Pigem on tegemist nunnu-faktoriga. Täitsa tore ja armas näeb see autoke välja. Ümarad jooned eemaldavad igasugu suguluse-kahtluse eelmise põlvkonna mudeliga.

Välimus on tõepoolest õnnestunud ja hoiab joont, mis uue Corsaga välja tuli. Kui viimane pole just kõige ilusam auto, siis Agilale sobib see kombinatsioon väga hästi.

Kui auto on kergelt kõrge kupli olekuga, siis tuleb see eriti hästi välja salongis, kus isteasend on üsna püstine ning annab kõigest teel toimuvast päris hea ülevaate.

Ruumi on nii juhil kui ka kõrvalistujal üsna normaalselt. Ka taga pole üldse paha istuda. Kolm-suurt meest-tagaistmel-väljakutse suutis Agila täiesti tublisti välja kannatada.

Tõsi, Tartu-Tallinna marsruuti seal teha ei kannata, kuid linnavahel lühikesi otsi teha pole üldse hull.

Auto armatuur ja selle nupud on igati selged ja hästi käsitsetavad. Küll tahaks kiruda armatuuri materjali, mis on odavast plastikust ja hakkab tulevikus ilmselt nagisema.

Küll tuleb kiita Opeli seltskonda ühe vana vea parandamise eest. Nimelt asus eelmisel mudelil käigukang roolist üpris kaugel ja käega sebimine oli üsna ebamugav ettevõtmine.

Nüüd on käigukang tõstetud rooli kõrvale ja asi on kõige paremas korras. Pagasiruum võiks küll väheke mahukam olla - televiisorit ega lastevankrit selles just ei transpordi.

Roolitunnetus on hea ja rool ise üsna kiire. Linnavahel igati kohane abimees. Samuti saab läbi käte piisavalt infot teel toimuva kohta.

Auto ise käitub täiesti normaalselt ja teeb, mis kästakse. Vedrustus on klassile kohane.

Natuke kipub maanteel lühikese teljevahe tõttu edasi-tagasi õõtsuma, kuid see on selle klassi autode puhul normaalne.

Mootoritest oli esimesena proovis 1,2-liitrine bensiinil töötav jõuallikas. Suurlinnades on see ehk piisav, kuid Eesti oludes, kus veel nii suuri ummikuid pole ja saab täitsa inimlikult sõita, pole sellest eriti tolku.

Maanteel sõites jäi pisike töristaja aga täitsa hätta ja pidevalt tuli teistega tempo hoidmiseks käiku alla vahetada.

Küll on aga mudelivalikus üsna mõnusad diiselmootorid, mida ka siinkohal soovitaks, sest lisaks ökonoomsusele suudavad nad pisikest keret tänu heale pöördemomendile väga normaalselt edasi visata.