Rajal on selle autoga sõita üsnagi kirjeldamatu tunne. Pööreteseier pidevalt punase lähedal, lõugab summuti nagu ratta peal. Endal õnnestus sõita Paul Ricard'i ringrajal, kõrvalistmel istus juhendaja. Viimane näis olevat replay mode'is, sest väljend, mida ta pidevalt korrutas oli - faster. No oli ka põhjust, sest auto pidas kurvides väga hästi. Tõsi, aeglastest kurvidest väljumisel oli natuke tegemist, sest jõud käis rehvidest lihtsalt üle ja himustas neid gaasilisse olekusse viia. Ohutusnõudeid järgides pidime kasutama veojõukontrolli, mis pöördeid kohe allapoole sikutas ja eriti mängida ei lasknud. Nende mahavõtmine oli kahjuks keelatud.
Enne viimast ringi aga võttis onu seaded kraad kangemaks, sest arvas, et saan nendega hakkama. Oi jah, kus siis algas mõnuring. Kerge külglibisemisega kurvist väljumine võttis muidu "faster!" karjunud mehikese mõnusasti muhelema ja tunnustavalt noogutama. Lõbu oli alanud. Auto on nii hästi tasakaalus, et mingeid ohuolukordi absoluutselt ei olnud ja kõik oli imelihtsalt käsitletav. Ringrajal pöidlad püsti Corvette'ile!
Siis tuli aga aeg selle autoga tänavale minna. Tavaline on, et pärast ringrajal mürgeldamist autoga rahule jäänud, tuleb piinarikas kodutee. Corvette on aga teisest puust. Pöörded rahunevad liikluses maha, summuti muutub väga vaikseks. Vedrustus on imekombel selliseks saadud, et mingit piina tänavatel tundma ei pidanud.
Maanteel sõites suutis kompuuter näidata uskumatuid numbreid - 8 liitrit saja kilomeetri kohta. Pagasiruum on ka vaat et suurem kui Vectral, oleks veel kaks istet oleks suurepäraste omadustega pereauto valmis. Auto täitis eeskujulikult oma ülesandeid nii kiirteel kui ka linnas ummikus. Viimasega juhtus näiteks Marseille's selline seik, et mind pidas kinni politsei, kes juhtis mu tähelepanu sellele, et nende linnas on sellise autoga väga ohtlik sõita.
Ma ei tea mis muudest ohtudest ta rääkis, kuid oli ilmselge, et parema pedaali tallamise kiusatus on tõepoolest suur, sest helesinise taeva taustaks tahaks kasvõi natukenegi leegitsevat põrgut valla päästa.
Seotud lood
Kõik teadsid Helenet (42) kui sooja ja elava iseloomuga edukat naist. Tööl olles oli ta asjalik ning kodus tegeles laste ja majapidamisega. Õhtuti premeeris ta end tihti pokaali veiniga, et igapäevaseid muresid vaigistada ja stressi leevendada. Viimasel ajal vaevles ta aga unetuse käes ja ka lähedaste sõnul hakkas ta oma sära kaotama. Enese teadmata viis pidev veinitamine naise sügavamale alkoholi lõksu ja õhtusest lõõgastusrituaalist sai hoopis uneprobleemide põhjustaja. Helene jagab oma lugu, kuidas ta sõltuvusest vabanes ja enda elus uue lehekülje keeras.