Valitsusel tuleb püksirihma pingutada

Rahandusministeeriumi eile avalikustatud kevadise majandusprognoosi kohaselt kasvab Eesti majandus sel aastal 3,7 protsenti. Seda on ilmselgelt vähem kui eelnevatel aastatel, mis tähendab, et nii valitsusel kui ka kodanikel tuleb kulusid kokku tõmmata ning olla senisest veelgi säästlikum.

Minul, kui riigi rahanduse ja eelarvepoliitika eest vastutajal on seoses valminud majandusprognoosiga öelda nii hea kui ka halb uudis.

Hea uudis on see, et viimaste kuudega on mitmed majandusnäitajad oluliselt paranenud ja inimesed on meie üleskutset kuulda võtnud ning asunud säästma. Negatiivne uudis on see, et seoses tarbimise vähenemisega on vähenenud ka riigi maksutulud, seda eelkõige käibemaksu osas. See tähendab, et valitsuse ees seisavad rasked otsused.

Majandusolukord on võrreldes möödunud aastaga praeguseks muutunud ja seda nii sise- kui ka välistegurite osas. On ilmne, et majanduse oodatust kiirem jahtumine pole toimunud ainult Eestis.

Eesti on osa globaalsest majandusest. Nii USAs kui ka Euroopas on majandusprognoose märgatavalt alandatud. USA keskpanga endine juht Alan Greenspan tõdes ühes oma eelmise kuu väljaütlemises, et praegu on tegemist sõjajärgse maailma kõige hullema USA finantskriisiga. Ka meie oleme osake maailma majandusest, see tähendab ka osa Greenspani maailmast.

Euroopa ja Eesti on antud olukorras hämmastavalt hästi toime tulnud, kuid pean möönma, et olukord hinnangute andmiseks ja prognooside tegemiseks on praegu üpriski keeruline.

Ka Euroopa Komisjon on viimase poole aasta jooksul korduvalt alandanud majanduskasvu prognoosi ning majanduskasvu aeglustumist näevad ka meile lähedal paiknevad riigid. Usalduse kahanemine finantsinstrumentide suhtes on mõjutanud toidu, nafta ja teiste kaupade hinnatõusu. Majandus liigub vaiksemal sammul. Ka rahandusministeeriumi kevadine majandusprognoos hindab olukorra ümber ning alandab käesoleva aasta majanduskasvu 3,7 protsendile. Majanduskasvu aeglustumine toimub oodatust kiiremini peamiselt turuosaliste kindlustunde vähenemise, laenuraha juurdevoolu kiirema pidurdumise ning tarbimise vähenemise tõttu.

Lisaks majanduse jahtumisest ning maksude alalaekumisest tingitud tulude vähenemisele, tuleb järgnevatel aastatel arvestada ka Riigi Kinnisvara ASi vahendite lisandumisega valitsussektori eelarvesse. Kõik see kokku tekitab 2008. aasta eelarvesse ligi 3,1 miljardi kroonise puudujäägi.

Kui tulud jäävad väiksemaks, tuleb sellele reageerida. Reageerida tuleb minu arvates kohe ja kiiresti, sest on selge, et 2008. aasta eelarve ei laeku täis planeeritud mahus.

Otsustamisega ei tohi ka venitada, sest me peame andma selge signaali nii Eesti rahvale, majandusele kui ka rahvusvahelisele üldsusele.

Viimase arvamusest ja reaktsioonist sõltub ka see, kuivõrd tõsiselt meid võetakse, milliseks hinnatakse riske Eestiga suhtlemisel ja äritegevusel.

Vajalik on kulude kokkuhoid. Olukorra lahendamiseks on minu hinnangul kaks võimalust. Esimeseks võimaluseks on kasutada reserve - riigil on kassareservis 2,8 miljardit krooni ning möödunud aasta ülejääk on ca 3,8 miljardit krooni.

Lisaks sellele on 7,6 miljardit krooni pensionireservi ning 6,6 miljardit krooni stabiliseerimisreservi. Loomulikult oleks kõige lihtsam võimalus minna reservide kallale, kuid kas ka kõige arukam?

Teiseks võimaluseks on kärpida kulusid ja teha negatiivne lisaeelarve. Usun, et valitsus suudab selles otsuses kiirelt üksmeelele jõuda ning käitub konstruktiivselt. Rahandusministrina arvan, et praegu pole meil tegemist majanduskriisiga ja reserve me kasutusse võtma ei peaks. Ainuõige lahendus on säästa ja valitsuse kulutusi koomale tõmmata.

Eilsel valitsuskabineti nõupidamisel ütlesin ministritele väga selgelt välja, et säästurežiimile peab minema kogu valitsus. Kõik ministeeriumid peavad leidma kohad, kust kokku hoida - nii suudame saavutada eelarvetasakaalu.

Kohti, kust kokku hoida, on kindlasti piisavalt. Kaaluda tuleb uute toetusskeemide ja algatuste edasilükkamist ning vakantsete ametikohtade ja mitmesuguste lisatasude arvelt palgakulude kokkuhoidmist.

Kuid loomulikult on ministeeriumidel endil parem ülevaade, millised need võimalikud kokkuhoiu kohad olla võiksid.

Praeguses olukorras ei saa olla argumendiks see, et mõne ministeeriumi valitsemisala on olulisem või teemad tähtsamad. Kahtlemata on kulutuste vähendamine kõigile väga ränk ülesanne, kuid veelgi keerulisemaks muutuks lahenduste leidmine siis, kui tõstaksime eelisseisu mõned valitud ministeeriumid.

Selge on ka see, et kokku ei saa hoida seadusega ette nähtud kulutuste arvelt. Nii ei ole mingil juhul võimalik kokkuhoidu teha näiteks pensionäride või ravikindlustatute arvelt.

Kogu teemal on siiski ka positiivsem pool. Meie majanduse küllalt head tervist näitab see, et riigi väliskaubandus on tasakaalustumas, import on aasta lõikes väiksem kui aasta tagasi ning eksport näitab jätkuvat kasvu. Ka eestlaste säästud on märgatavalt kasvanud, võrreldes laenukasvuga ning valitsuse niigi väike võlakoormus jätkab langustrendi.

Kõik see sisendab usku, et me suudame käesolevast olukorrast edukalt välja tulla. Kui lisame siia valitsuse kiire ja ratsionaalse tegutsemise, siis säilitame kindlasti Eesti arengupotentsiaali ja hea rahvusvahelise maine.