Kliinilised miljonid ravimiuuringutest

Kuu aega tagasi tagasi sain vihje, mille järgi ulatuvat arstide tasud ravimiuuringusse värvatud patsiendi pealt kuni 200 000 kroonini. Vihjele kinnitust otsides aga selgus, et arstide ravimiuuringute pealt saadavad tasud on lausa riiklik saladus. Tõsi, mingit aimu selle varjatud maailma tulukusest annavad arstidele kuuluvate ravimiuuringutega tegelevate firmade majandustulemused.

"Meid see rahaküsimus ei huvita, sest see pole meie komitee ülesanne," põikles Tallinna Meditsiiniuuringute eetikakomitee esimees Hubert-Viktor Kahn tasu teemast kõrvale. Tema sõnul valdab selliseid andmeid ravimiamet ja eetikakomitee ülesandeks on üksnes jälgida seda, et patsiendile oleks uuringus osalemine ohutu. "Ütleme, et arst saab miljon dollarit uuringus osalenud patsiendi eest. Mis siis, kui me seda teame? Mida me peame ütlema? Et see on liiga palju ja ära võta vastu?" väljendas Kahn abitust sellises olukorras.

Sama küsimusega ravimiameti poole pöördudes selgub, et nemad on olukorda hoopis vastupidi näinud - nende ülesanne on tagada uuringus patsiendi turvalisus ja rahaasju hindavat eetikakomitee. Kui ka Tartu eetikakomitee minu soovile vaid peavangutusega vastas, olin sunnitud oma hüpoteesi küsimärgi alla seadma.

Kas on üldse vaja ravimiuuringute rahastamisel silma peal hoida? Võib-olla ongi normaalne, kui ravimifirmad sadade tuhandete kroonide eest arstidelt "patsiente ostavad". Väidavad ju uuringutes osalevad arstidki, et tegu on raske tööga, mille eest tasugi teab mis ahvatlev pole.

Võib-olla tõesti. Kuid leidub ka arste, kes oma firmade aruannetes on olnud üllatavalt avameelsed nii ravimiuuringute kui ka nende eest saadavate summade suhtes.

Ühe hea näitena teenis 2007. aastal Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonna juhi Toomas Toomsoo firma Doctoom OÜ umbes viielt kliinilistelt uuringult ligi 800 000 krooni käivet, mis kõik sisuliselt otse kasumisse läks. Kuna firmas oli kaks omanikku ja mitte ühtegi palgatöötajat, siis kasumi kaheks jagamisel tähendaks see kummalegi 400 000 krooni. Kui nimetatud summa omakorda aasta peale laiali jaotada, teeks see kummalegi osanikule 33 000 krooni lisatasu iga kuu. Isegi tipparsti palga kõrval on see arvestatav number.

Toomsoo ise, kes ravimiuuringuid oma põhitöö kõrvalt teeb, seda meelakkumiseks ei pea. "Tegelikult on see meeletult raske töö. See dokumentatsioon, mida nõutakse, on päris kolossaalne," selgitas Toomsoo ja poetas, et turu keskmine tasu patsiendi pealt jääb Euroopas 65 000-100 000 krooni vahele.

Ravimiameti peadirektori asetäitjat Alar Irsi panevad need summad imestama. "See on keskmise erialaarsti mitmekordne kuupalk," ütles Irs, kelle hinnangul võib raha saada väga oluliseks näitajaks patsiendi uuringusse sattumisel. "Mida suurem raha on, mida arstile või uuringukeskusele pakutakse, seda tõenäolisemaks muutub patsiendi sattumine konkreetsesse uuringusse," arvas Irs.

Taani suure ravimiuuringufirma siinse tütarettevõtte, aastas üle 20 miljoni krooni teeninud Pärna kliiniku juhi Ivo Valteri sõnul võib sellest rahast hoopis väheks jääda. "Kõrvalseisvad arstid vaatavad küll, et hirmus raha liigub. Kui ise hakatakse tööd tegema, siis osutub see raha hoopis väikseks," selgitas Valter, kes oma väite tõestuseks mind ka kliinikusse külla kutsus.

Ravimiuuringutega seonduv dokumentatsioon on tõesti meeletu - Pärna kliiniku kontoris on riiulite viisi kaustasid kõikvõimalike numbrite ja paberitega, mis piinliku täpsusega on loogilistesse üksustesse jagatud. Siiski on selle põhjal väga raske hoomata, kui palju tööd ja aega see dokumentatsioon nõuab. Kuna möödunud aastal ei pidanud suur osa arste paljuks oma põhitöö kõrvalt viie või isegi enama uuringuga tegeleda, ei näi see võimeka arsti konti murdvat.

Siinkohal tuleb rõhutada, et väljatoodud firmad on ühed vähestest eeskujulikest, kes on julgenud kliiniliste uuringute käibed avalikult välja riputada. Enamik rahast liigub tegelikult läbi FIEde või otse arstide pangakontole, mida jälitada on võimatu.

Ravimiuuringutega seotud juhtivarstide firmade majandustulemused paistavad silma ülikõrge kasumlikkusega.

On tavaline, et ravimiuuringute eest vastutavate arstide erafirmade kasum moodustab käibest vähemalt poole, kui mitte tervet osa. Erakordsed on need numbrid veel seetõttu, et tihtilugu juhivad arstid sellise kasumlikkusega firmasid oma täiskohaga põhitöö kõrvalt.

Näiteks võib tuua eelmisel aastal asutatud Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonna juhi Toomas Toomsoo kliinilistele uuringutele spetsialiseerunud osaühingu Doctoom, mis suutis aastaga teenida 830 000 krooni käivet. Puhaskasumiks märkis firma aastase töö eest 817 000 krooni. Ettevõtte fantastilise tulemuse andsidki 4-5 kliinilist ravimiuuringut.

Toomsoo sõnul on selliseid äriühingud kõige läbipaistvam osa kliiniliste uuringute rahastamises. "Valdav enamik arstidest teevad seda kui eraisikud, kelle pangaarvele see summa lihtsalt laekub. Ühingute tegemine on harv, aga kõige läbipaistvam osa," selgitas Toomsoo, keda lisatööots ravimiuurijana maha ei murra.

Ka Merelahe Perearstikeskuse perearsti ja juhatuse esinaisele Riin Lannole jäi keskuse juhtimise kõrvalt aega uuringutega tegemiseks. Tema erafirma OÜ Riin Lanno teenis möödunud aastal pea kaks miljonit krooni käivet. Tehtud töö eest tiksus kasumiks tublid 1,3 miljonit krooni. Läinud aastal tunnistas ravimiamet Lanno viie kliinilise uuringu eest vastutavaks arstiks.

Samuti võisid osaühingu Arbeiter & Türkson omanikud Kaja Arbeiter ja Mirjam Türkson, kes ravimiametile laekunud taotluste järgi olid läinud aastal märgitud kokku viie uuringu vastutavaks arstiks, rõõmustada saavutatud numbrite üle.

Kolleegid tegid aastaga 1,2 miljonit krooni käivet, millelt puhaskasumiks kujunes 715 000 krooni.

Tartu Ülikooli Kliinikumi traumatoloogia ja ortopeedia kliiniku teadur Katre Maasalu suutis aga oma firmale OÜ Comerton möödunud aastal 2miljonilise käibe juures 1,2 miljonit krooni kasumit võtta. Tema nimel oli tollel aastal kuus ravimiuuringut.

Kuigi ravimiamet tajub ravimiuuringutes liikuvate suurte summade taga negatiivset mõju arstide sõltumatusele, näeb Taani võimsa ravimiuuringu firma Eesti esinduse Pärnu Kliiniku juht Ivo Valter olukorda vastupidiselt.

Tema sõnul peaksid arstid uuringutest võtma niipalju raha kui võimalik. "Mina näen seda positiivselt, kui arstid uuringute eest raha küsida oskavad ja ennast liiga odavalt ära ei müü," selgitab Valter oma seiskohta.

Oluline olevat tema sõnul just see, et raha ei läheks Eestist mööda. Eesti aastane ravimiuuringute turg võib Valteri hinnangul olla umbes 200 miljonit krooni aastas, mis aga viimaste aastatega pole kasvanud.

"Proovisin ühe ettekande jaoks seda raha kokku lugeda ja suurusjärk on jäänud samaks," sõnas reumatoloog Valter, kes eelmisel aastal vastutas seitsme uuringu eest. Kokku esitati möödunud aastal taotlus 93 erinevaks ravimiuuringuks.

Ravimitootjate liidu juhatuse esimees Akshay Mody usub, et raha arste patsiente uuringutesse meelitama ei pane.

Intervjuu Akshay Mody, Ravimitootjate liidu juhatuse esimehe, GlaxoSmithKline Eesti OÜ juhiga.

Kas ravimifirmadel käib Eestis suur võitlus patsientide pärast?

Niipalju kui mina kõrvalt näen, siis väga sellist võitlust ei käi. Lääneriikides on asi palju hullem. Eestis pole ma kuulnud, et see oleks probleem.

Keskmine tasu arstile patsiendi pealt on ravimiuuringutes 65 000-100 000 krooni. Kas Teie meelest võib see summa olla piisavalt suur, et motiveerida arsti patsienti uuringusse meelitama?

Ma ei usu, et mõni arst püüaks meil patsiente uuringutesse ära rääkida. Kui arstide palgad oleksid kehvad, siis teoreetiliselt oleks võimlik, et patsienti kaalukausil ühele või teisele poole kallutatakse. Praegu ma kahtlen selles sügavalt, sest arstide palgad on üldiselt head. Pealegi oleks see väga lühinägelik taktika, sest me oleme väike ühiskond ja see ei jääks märkamata.

Kas arstile tuleb ravimiuuringutega palju tööd?

Seda tööd tehakse kõike vabast ajast ja seda on suhteliselt palju. Esiteks on seal inimesega suhtlemine ja teiseks väga pedantne paberitöö. Kui kuskil väikse vea teed, siis juba see ei sobi. Igaüks ei saagi sellega hakkama. Aga inimesed harjuvad. Eestis teevad kõik palju tööd, et endale raha juurde saada.

Kas rahastamise taust peaks olema avalikum?

Ma ei saa aru, mida see lahendada aitaks. Firmad, kes neid uuringuid teevad, on erinevad ja nad uurivad oma asju. Makstav tasu sõltub sellest, kui kiire uuringuga on, kui oluline see on või kui raske see on. Kes on see inimene, kes hindab selle summa õiglust? See oleks tohutu bürokraatia ja seda on niigi meeletult palju.

Arstide tasu uuringute eest võib tähendada ka seda, et uuringufirma maksab kinni neile mõne koolituse. On see lubatud?

Tõenäoliselt ei ole see seadustega keelatud. Kuid tasu maksmine on läbipaistvam.

Uuringud iseenesest ei ole pahad asjad. Kui neid ei tehta, siis ei saa sündida ühtegi uut ravimit. See, et need toimuvad ka Eestis, on hea. Oluline on aga, et patsientide huvid oleksid sealjuures kaitstud.

Ravimifirmad töötavad sageli välja üsna sarnaseid ravimeid, sama tõve vastu ja samasugustele patsientidel. Iga päev, mille võrra ravim turule tulemisega hilineb, maksab meeletut raha. Nii konkureeritakse nende uuringute ja võib-olla samade patsiente osas. Missugusesse uuringusse need patsiendid lõpuks satuvad, otsustab suuresti see, kui palju ravimiuuringute eest makstakse. Mida suurem raha on, mida arstile või uuringukeskusele pakutakse, seda tõenäolisemaks muutub patsiendi sattumine konkreetsesse uuringusse.

Eetikakomitee peabki hindama, et see tasu ei oleks ülemäära suur, et arst kõike unustades asuks katseid tegema. Arst peaks lähtuma patsiendi huvidest ja alati ei ole patsiendi huvides uuringusse sattuda.