Eestis algatatakse igal aastal umbes 90
ravimiuuringut, mis toovad arstidele sadu miljoneid kroone. Nende sadade
miljonite kroonide jaotamine toimub aga musta loori taga, millest läbi näevad
üksnes valitud.
Kuu aega tagasi tagasi sain vihje, mille järgi ulatuvat arstide tasud ravimiuuringusse värvatud patsiendi pealt kuni 200 000 kroonini. Vihjele kinnitust otsides aga selgus, et arstide ravimiuuringute pealt saadavad tasud on lausa riiklik saladus. Tõsi, mingit aimu selle varjatud maailma tulukusest annavad arstidele kuuluvate ravimiuuringutega tegelevate firmade majandustulemused.
“Meid see rahaküsimus ei huvita, sest see pole meie komitee ülesanne,” põikles Tallinna Meditsiiniuuringute eetikakomitee esimees Hubert-Viktor Kahn tasu teemast kõrvale. Tema sõnul valdab selliseid andmeid ravimiamet ja eetikakomitee ülesandeks on üksnes jälgida seda, et patsiendile oleks uuringus osalemine ohutu. “Ütleme, et arst saab miljon dollarit uuringus osalenud patsiendi eest. Mis siis, kui me seda teame? Mida me peame ütlema? Et see on liiga palju ja ära võta vastu?” väljendas Kahn abitust sellises olukorras.
Sama küsimusega ravimiameti poole pöördudes selgub, et nemad on olukorda hoopis vastupidi näinud – nende ülesanne on tagada uuringus patsiendi turvalisus ja rahaasju hindavat eetikakomitee. Kui ka Tartu eetikakomitee minu soovile vaid peavangutusega vastas, olin sunnitud oma hüpoteesi küsimärgi alla seadma.
Kas on üldse vaja ravimiuuringute rahastamisel silma peal hoida? Võib-olla ongi normaalne, kui ravimifirmad sadade tuhandete kroonide eest arstidelt “patsiente ostavad”. Väidavad ju uuringutes osalevad arstidki, et tegu on raske tööga, mille eest tasugi teab mis ahvatlev pole.
Võib-olla tõesti. Kuid leidub ka arste, kes oma firmade aruannetes on olnud üllatavalt avameelsed nii ravimiuuringute kui ka nende eest saadavate summade suhtes.
Ühe hea näitena teenis 2007. aastal Ida-Tallinna Keskhaigla neuroloogiaosakonna juhi Toomas Toomsoo firma Doctoom OÜ umbes viielt kliinilistelt uuringult ligi 800 000 krooni käivet, mis kõik sisuliselt otse kasumisse läks. Kuna firmas oli kaks omanikku ja mitte ühtegi palgatöötajat, siis kasumi kaheks jagamisel tähendaks see kummalegi 400 000 krooni. Kui nimetatud summa omakorda aasta peale laiali jaotada, teeks see kummalegi osanikule 33 000 krooni lisatasu iga kuu. Isegi tipparsti palga kõrval on see arvestatav number.
Toomsoo ise, kes ravimiuuringuid oma põhitöö kõrvalt teeb, seda meelakkumiseks ei pea. “Tegelikult on see meeletult raske töö. See dokumentatsioon, mida nõutakse, on päris kolossaalne,” selgitas Toomsoo ja poetas, et turu keskmine tasu patsiendi pealt jääb Euroopas 65 000–100 000 krooni vahele.
Ravimiameti peadirektori asetäitjat Alar Irsi panevad need summad imestama. “See on keskmise erialaarsti mitmekordne kuupalk,” ütles Irs, kelle hinnangul võib raha saada väga oluliseks näitajaks patsiendi uuringusse sattumisel. “Mida suurem raha on, mida arstile või uuringukeskusele pakutakse, seda tõenäolisemaks muutub patsiendi sattumine konkreetsesse uuringusse,” arvas Irs.
Taani suure ravimiuuringufirma siinse tütarettevõtte, aastas üle 20 miljoni krooni teeninud Pärna kliiniku juhi Ivo Valteri sõnul võib sellest rahast hoopis väheks jääda. “Kõrvalseisvad arstid vaatavad küll, et hirmus raha liigub. Kui ise hakatakse tööd tegema, siis osutub see raha hoopis väikseks,” selgitas Valter, kes oma väite tõestuseks mind ka kliinikusse külla kutsus.
Ravimiuuringutega seonduv dokumentatsioon on tõesti meeletu – Pärna kliiniku kontoris on riiulite viisi kaustasid kõikvõimalike numbrite ja paberitega, mis piinliku täpsusega on loogilistesse üksustesse jagatud. Siiski on selle põhjal väga raske hoomata, kui palju tööd ja aega see dokumentatsioon nõuab. Kuna möödunud aastal ei pidanud suur osa arste paljuks oma põhitöö kõrvalt viie või isegi enama uuringuga tegeleda, ei näi see võimeka arsti konti murdvat.
Siinkohal tuleb rõhutada, et väljatoodud firmad on ühed vähestest eeskujulikest, kes on julgenud kliiniliste uuringute käibed avalikult välja riputada. Enamik rahast liigub tegelikult läbi FIEde või otse arstide pangakontole, mida jälitada on võimatu.
Kommentaar
Alar Irs, ravimiameti peadirektori asetäitja
Uuringud iseenesest ei ole pahad asjad. Kui neid ei tehta, siis ei saa sündida ühtegi uut ravimit. See, et need toimuvad ka Eestis, on hea. Oluline on aga, et patsientide huvid oleksid sealjuures kaitstud.
Ravimifirmad töötavad sageli välja üsna sarnaseid ravimeid, sama tõve vastu ja samasugustele patsientidel. Iga päev, mille võrra ravim turule tulemisega hilineb, maksab meeletut raha. Nii konkureeritakse nende uuringute ja võib-olla samade patsiente osas. Missugusesse uuringusse need patsiendid lõpuks satuvad, otsustab suuresti see, kui palju ravimiuuringute eest makstakse. Mida suurem raha on, mida arstile või uuringukeskusele pakutakse, seda tõenäolisemaks muutub patsiendi sattumine konkreetsesse uuringusse.
Eetikakomitee peabki hindama, et see tasu ei oleks ülemäära suur, et arst kõike unustades asuks katseid tegema. Arst peaks lähtuma patsiendi huvidest ja alati ei ole patsiendi huvides uuringusse sattuda.
Seotud lood
5. novembri USA presidendivalimiste tagajärjel võivad käesoleva aasta viimased kuud osutuda investoritele muutlikuks. Freedom24 analüütikud hindavad, kuidas võiks Donaldi Trumpi võit mõjutada aktsiaturge kaubandus-, energia-, kaitse- ja tehnoloogiasektorites.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele