Lipstok: Tegusid on vaja!

Kuidas järgmise aasta eelarve Eesti Panga majandusprognoosi valguses paistab?

Meie jaoks on pilt sama, mis ta oli augustis, kui rahandusministeerium oma prognoosi kokku pani ja näitas 2,6protsendilist majanduskasvu. Meil oli juba oma kevadprognoosi alusel selge, et see on liiga optimistlik. Kui 2,6protsendilise majanduskasvu juures me nägime veel ka seda, et nominaalne majanduskasv on 8 protsenti, siis see tähendas ju seda, et muust variandist kui tasakaalus eelarvest juttu olla ei saa. Sellest ka meie retoorika, et eelarve peab olema igal juhul tasakaalus. Kõik, kes majandust õppinud on, saavad aru, et majanduse langusfaasis on eelarve defitsiit teatud tingimustel aktsepteeritav, aga see peab üle tsükli olema ülejäägis. Selle 8 protsendilise nominaalkasvu juures mittetasakaalus eelarve planeerimine oleks kindlasti viinud selleni, et see ületsükliline ülejääk oleks sattunud kahtluse alla. Seetõttu on ka edaspidi meie jutt see, et eelarve peab olema tasakaalus.Meie numbrite põhjal täna nominaalne majanduskasv 3,7 protsenti, mis annab võimaluse rääkida majandusteooriast tulenevalt miinuseelarvest nendel aastatel, kui majanduskasv on miinuses. Kuid tsükliliselt peab säilima tasakaal.

Mida valitsus oleks pidanud või saanud teha teistmoodi? Mis on eelarves kõige nõrgemad kohad?

Väga keeruline on öelda, mida oleks saanud teisti teha. Kõige lihtsam oleks olnud ehk see, et veel kulusid kokku tõmmata. Aga kõik need, kes eelarveprotsessi süvenenumalt jälgisid, said aru, et eelarvekulude täiendaval kokkutõmbamiseks sellel koalitsioonil enam jõudu ei olnud.Kogu eelarve kulude pool vajab selget restruktureerimist ja sellega oleks pidanud julgemini peale hakkama. Aga kui majandus oli tõusufaasis ja tulusid tuli rohkem kui plaaniti, sai katta ka restruktureerimata kulud uhkelt ära ja jäi midagi veel järgi ka. Järelikult seda turumajanduslikku survet midagi ette võtta ei olnud ja ise selle peale ei tuldud. Eks seda mõjutasid ka muud komponendid nagu valimised, valimislubadused, mis mõjutavad elu igal pool, mitte ainult Eestis.

Millised on väljavaated Maastrichti inflatsiooni ja eelarvedefitsiidi kriteeriume täita?

Defitsiiditeemat täna ju ei ole. Praeguses hindamistsüklis on ainult üks teema ja see on inflatsioon. Prognoosi alusel majanduse kohandumise tempot vaadates võiks see aastal 2010 hakata jõudma 2,8 protsendi juurde. See tähendab, et 2010. aasta lõpuks võiksime me olla enam-vähem Maastrichti kriteeriumi raamides. Me peame oma tegevusi väga täpselt ajastama ja planeerima nii, et me mõne oma sammuga seda asja ära ei riku. Nii valitsus, riigikogu, rahvas kui turuosalised, kelle tegevustest sõltub inflatsioon, peaksid olema valmis selleks, et oma igapäevased tegemised suruda sellesse ajatsüklisse, millal me peaksime olema valmis Maastrichti kriteeriumide mõttes hindajad kohale kutsuma. Seda selleks, et inflatsiooni alanemine ei jääks lühiajaliseks efektiks. See peab olema jätkusuutlik ja ühine arusaam ning eesmärk. Kui fantaseerida, siis hinnakujunduses on ikka ju sees lõtke. Meil on muidugi olemas ametid, kes neid lõtkusid peavad välja rookima ja kontrollima. Ka nende töö peab olema rohkem motiveeritud, et nad teeksid oma tööd euro kontekstis väga põhjalikult. Väga hea, kui ka turuosalised ise oma küsimiste juures oleksid selleks valmis, et euro kasutusele võtuks tuleb ka neil pingutada.

Kui tõusufaas algab 2010 ja ka restruktureerimised, olgu need siis avalikus sektoris või äris, saaksid toimuma nii, et need paistaksid ka välja, näiteks valitsuse sammud jõuaksid kasvõi eelnõude kujul riigikokku, siis investorid näeksid, et me lähme oma edulooga edasi ka pärast tsükli alt läbi tulekut ning me üritame anda sellele eduloole uue kvaliteedi ning teinud järeldusi nendest vigadest, mida me eelmise tsükli lõpus tegime.

See on üks pluss. Ja kui me selle sama plussi kõrval oleme ka eurokõlbulikud, on see ju topelthoog uuele kasvule! Just praegu on see aeg tegevusteks. Kui me praegu ennast kemplemistesse ja valimiskampaaniatesse ära unustame, ootab meid pikk uni. Erakonnad said eelarve tegemisel ühe õppetunni juba kätte ja loodetavasti said nad kätte ka eesmärgipõhise lähenemise mõtte. Muidugi on siin ohud olemas – 2011 tulevad valimised. Valimislubadused ei tohiks nüüd olla küll see hind, miks me peaksime ennast ree pealt maha hääletama.Küsimus – mis saab siis, kui me ei ole 2010 inflatsioonikriteeriumides valmis või tekitame endale uue eelarvedefitsiidi ning pole 2011-2012 kõlbulikud eurotsooni sisenema? See saab väga pikk tulek olema ning miinuseks meile kõigile.

Kriisistsenaariumi järgi võib majanduskasv kukkuda -4 protsendini. Kui tõenäoline see on?

Stsenaariumidele tõenäosushinnangu andmine on keeruline. Me oleme tavaliselt toonud välja mitu kriisistsenaariumi – üks, et asi ei lähe nii hulluks ja arenguperspektiiv on baasstsenaariumist parem, teine, et läheb halvemini. Seekord me ülespoole vaatamisest loobusime. Turbulents on nii igapäevane, et ei julge roosamannale numbrit taha panema hakata. Halvem stsenaarium läheb tööle siis, kui välisturgudel ei lähe arengud nii hästi, kui nad ise on praegu prognoosinud. Meie oleme väga sõltuvad sellest, kuidas meie toodangul turgudel läheb, kuidas meie partnerid käituvad. Kui seal tekivad uued surutised või hoog maha käib, lähevad turud veel rohkem alla. See mõjub lõpptulemusena meie sisemaistele nõudlustele ja ettevõtmistele. Nii et kui naabrite juures asjad halvemaks lähevad, on hoopis teine mäng. Oma prognoosis arvestame sellega, et Skandinaavias ja Euroopas on lähiaastatel ikka väikse plussiga majanduskasv.

Kas valitsus peaks hakkama juba varakult mõtlema negatiivse lisaeelarve peale?

2009. aasta eelarves probleeme kindlasti tekib. See on poliitikute ja valitsuse valik. Aga kindel on, et prognoosist tulenevalt eelarvetulud sellises mahus, nagu need planeeritud on, ei laeku.

Kui Te istuksite praegu peaministri või rahandusministri toolil, mida Teie teeksite?

Kui mul oleks mingil kujul võimalik nende positsioonide juures otsustaja olla just täna, siis teeksin ma kõik selleks, et eelarve riigikogus vastu võtta. Kui 2009 arengud toimima hakkavad ning kui eelarve laekumistest tuleb uus informatsioon, oleksin väga operatiivselt valmis sekkuma kulude tegelikku finantseerimisse – kas see graafik, mille alusel kulusid finantseeritakse kannatab seda eelarvet lõpuni. Kui tulevad uued löögid ja pole kuidagi võimalik ka kulude ajatamisega eelarvet täis saada, siis viiksin selle teema kabinetti ja käiksin välja kuludele väga tõsiselt otsa vaatamise.Eelarvet tuleb muidugi vaadata pikemas perspektiivis. Kui täna on olukord, kus tuli uus prognoos kõrvale, mis ütleb, et tulud ei tule täis, peab eelkõige siiski olema järjekindel oma rahanduspoliitika ajamisel, sest tõmblemine ei ole kindlasti stabiilsust iseloomustav tegur.Teine asi on kindlasti see, et kulude restruktureerimisega tuleks kohe ja julgelt pihta hakata. Muidugi ei saa sinisilmselt arvata, et kui sellega kohe pihta hakata, tuleb töövõit kohe 2010. aastal kätte. Piisab alustuseks juba sellest, kui antaks asi menetlusse ja peetakse vaidlused ära, kas selline kulude koefitsientidega paika paneku muutus on aktsepteeritav valitsejatele. See annab juba signaali, et disproportsiooni probleemidega tegeletakse, mitte ei keerutata lihtsalt pöidlaid. Tuleb surve peale panna, et välja võtta see võit, mida on võimalik saada kasvufaasi ettevalmistamisest. Praegu on just see aeg. Kasv tuleb ühel hetkel niikuinii. Kui 2009 maha magatakse, on küsimus selles, kas kasv hakkab liikuma 4 – 6 protsenti graafikus või hakkame vaikselt venima niimoodi ühe-pooleteise protsendiga. Kui riik näitab, et ta teeb struktuurireforme, liberaliseerib tööjõupoliitikat, paneb eelarve normaalsetele alustele, panustab haridusse ning selle juurde näidata, et me mängime rahanduslikult samas liigas Euroopaga ehk eurotsoonis, siis mida meil eduks veel vaja on? Selleks on loomulikult vaja väga palju tööd teha. Tegusid on vaja.