Eesti majandus vajab kiirabi

Riigi mittesekkumine on praegu Eestile halvim lahendus. Tasakaalul tuleb aidata taastuda. Selle eest peab hoolitsema valitsus, sekkudes ulatuslikult rahandussüsteemi või kavandades eelarve ergutamist.

See pole lihtne, kui arvestada valuutakomitee süsteemi, vikerkaarevärvilist koalitsiooni, väikest majandust, viimaste aastate kinnisvaraga spekuleerimisest tulenevaid nähtusi. Kuid riigil on piisavalt võimalusi olukorra parandamiseks, jätkuks vaid otsustajatel tahtmist, teadmisi ja julgust selleks.

Alustagem kõige karmimast. Pankade ülevõtmine on Läti näitel võimalik, kuid kallis ega anna tingimata uut hoogu ettevõtete krediteerimisele. Natsionaliseerimisel on mõtet vaid siis, kui rahanduskriis tõesti ähvardab ettevõtteid pankrotti viia. Kui ähvardab, ei tohi kõhelda - arst pole see, kes verd nähes minestab, poliitikutel ja valitsusel on aga kiirabiarsti kohustused ja vastutus.

Ülevõtmine tekitab valitsusele igal juhul vajaduse taaskäivitada ettevõtetele krediidi andmine, tuleb otsustada, mida teha pankadega. Praegu pole selline stsenaarium aktuaalne, kuid naiivne oleks arvata, et piirduda võiks vaid majandust- ja finantssektorit reanimeeriva riigi meetmete paketiga.

Valitsus võiks pakkuda kinnisvaraturul osalejatele (vähemalt osalist) riiklikku tagatist, mis peaks vähendama kinnisvaralaenude riski pankades ja vabastama kapitali, et soodustada krediidi andmist ettevõtetele. Eestil puuduvad võlad, seepärast võiks ette kujutada riikliku fondi loomist kinnisvaralaenude osaliseks tagamiseks, et kinnisvaraturg ei läheks uppi.

Riik võiks rahastada ka kinnisvaralaenude ülevõtmisteenust - riik ostaks pankadelt allahinnatud kinnisvarakrediidid ja looks riigivälise kinnisvarastruktuuri - n-ö kohaliku Fannie Mae. Pangad saaksid anda sellele osa kinnisvaravõlgu, tingimusel, et sellest saadav kapital kasutatakse ettevõtetele krediidi andmiseks. Investoreid huvitaks taas Eestis kinnisvara omandamine, arvestades hindade languse tagajärjel suurenenud tasuvust.

Lahendus oleks ka ettevõtete krediidifond, mida rahastaks riik ja mis lubaks ülal pidada krediite, mida pangad kõhklevad anda, st toimuks riskide jagamine.

Alternatiivina võib riik ise anda kindlamaile ettevõtteile krediiti, ostes nende (mõistlikku intressi lubavaid lühiajalisi) kommertspabereid, kuni olukord rahuneb.

Oleme tugeva rahvustundega, millele toetudes võib Eesti riigikassa märkida fondide rahastamiseks aktsiaid. See avaldaks survet pankadele - need kaotaksid osa hoiustest. See aitaks neile ka selgeks teha, et krediidi mitteandmine hoiustatavast rahast ei ole vastuvõetav! Miks peaksid pangad olukorda enda huvides ära kasutama, hoides alles deposiite ja mitte andes krediiti!

Seni, kuni majandustingimused jäävad lühiajaliselt keerulisteks, võiks kaaluda meedet töötute elamis- või hüpoteegikulude arvesse võtmiseks, et vältida üksikisikute pankrotte ja nende eskaleerumist kinnisvaraturu kollapsiks.

Eesti on suutnud end nuumaperioodil võla ja puudujäägi osas talitseda. Heas olukorras hästi käitumine lubab ajutiselt halvasti käituda. Vahel on halb käitumine (puudujäägi tekitamine) hea asi! Välislaenuraha kaasamine samuti.