Kas pensionisambad peaks toitma Eesti majandust?

"Kindlasti ei ole investorite jaoks mõistlik lahendus see, et riik sunnib kunstlikult fondivalitsejatel kas osa või kõik varadest investeerima Eestisse," märkis rahandusministeeriumi kindlustuspoliitika osakonna peaspetsialist Tõnu Lillelaid. "Samas ei saa välistada, et tänased investeerimispiirangud tulevikus ei muutu," lisas ta.

Tõnu Lillelaidi sõnul on pensionisüsteem olemuselt ja ülesehituselt väga keerukas, mistõttu tuleb kõiki võimalikke muudatusi põhjalikult analüüsida ning tagada süsteemi stabiilsus (sh ka regulatiivne) ja jätkusuutlikkus. "Kunagi ei saa väita, et kõik vajalik on tehtud, kuid käesoleval hetkel me süsteemis suuri probleeme ei näe," väitis ta.

Hansa Investeerimisfondide nõukogu liige Robert Kitt ütles, et idee Eestisse investeerida on iseenesest hea, aga ta ei näe selleks eriti võimalusi. Kui kas või 20 protsenti kõikidest pensionivaradest investeerida Tallinna börsi mõnda ettevõttesse, tõstaks see ainult aktsia hinda, mitte ei elavdaks majandust, kinnitas ta. Ja kui on pandud raha näiteks mõnda Eesti ettevõtte võlakirja, siis ei ole see otsus rahuldanud avalikkust, lisas Kitt.

Tartu ülikooli majandusdoktorant Mart Jesse kutsus teisipäeval Eesti Päevalehes ilmunud kommentaaris riiki üles mõtlema, kuidas tulevaste pensionäride vahendid Eesti majanduse – ja seega tulevaste pensionäride – huvides tööle panna.

Jesse ettepanek oli, et pansionsammaste raha võiks suunata kohaliku majanduse hüvanguks, aga seda ei saaks teha üleöö, sest kohalik börs on õhuke ja napib ka ekspordivõimelist tööstust. Samas on Eesti asutanud hulgi tulevikku suunatud asutusi nagu Arengufond ja Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Uue poliitika võiks tema soovitusel välja töötada koostöös nendega – ja miks mitte koostöös ka vahendeid investeerida.

Kui riik ei suuda investeerimispoliitikat muuta, oleks mõistlik kaaluda võimalusi samba vähendamiseks, kirjutas Jesse. Selleks on mitu võimalust: kas võimaldada liitunutel sambast lahkuda, vähendada sissemakseid või riigi toetust või integreerida teine sammas kolmanda, vabatahtliku kogumispensioniga.

Tõnu Lillelaid rahandusministeeriumist ütles, et teise samba investeerimispiirangute juures on püütud leida tasakaal investeeringute riskantsuse ja tootluse vahel, arvestades pensioniinvesteeringutele omast pikaajalist investeerimishorisonti. Olemasoleva seaduse kohaselt ei ole tema sõnul otseselt takistusi investeeringute paigutamiseks Eestisse ning see on fondivalitsejate enda otsustada, kuhu on kõige mõistlikum ja turvalisem pensionifondide vara investeerida.

Mart Jesse hinnangul pole praegusel kujul mõtet teise pensionisambaga jätkata, sest sellest pole tolku ei riigi majandusele ega ka tulevastele pensionäridele. Nii on garanteeritud kasusaajateks praegu ennekõike kohalikud suurpangad ja nende kaudu Rootsi, mitte Eesti pensionärid, põhjendas ta.

Teise samba peamine eesmärk ei ole Tõnu Lillelaidi sõnul Eesti või mõne muu konkreetse majanduskeskkonna edendamine, vaid on tagada pensionisüsteemi jätkusuutlikkus ning tulevastele pensionäridele adekvaatne vanaduspension ka demograafiliste muutuste järel. "See, kas fondivalitsejad investeerivad parima tootluse saamiseks pensionifondide varasid Eestisse või Eestist väljapoole, antud eesmärki otseselt ei mõjuta," väitis ta.

Seetõttu pole kuidagi tema hinnangul põhjendatud ka Mart Jesse pakutud teise samba "vähendamine", mida ta põhjendab investeeringute Eestisse mittepaigutamisega. "Võrreldes teise samba või üldse erapensioniskeemide osatähtsust pensionisüsteemis teiste riikidega, siis on Eestil see käeoleval hetkel kindlasti üks väiksemaid. Erasektori kaasamine pensionikindlustusse on üldiselt maailmas väga levinud ja selle osakaal pigem suureneb kui väheneb," ütles Lillelaid.

Avalda ka sina oma arvamust!