Advokaadid peavad saneerija kõrget tasu õigustatuks

Raidla Lejins Norcous vandeadvokaat Raino Paroni sõnul on saneerimisnõustaja esmaseks ülesandeks ettevõtja ja selle juhtkonna nõustamine ajutise maksejõuetuse ületamiseks. Seega on põhjendatud, et saneerimisnõustaja kulud kannab saneeritav ettevõtja ning et nõustaja tasu suurus määratakse eelkõige poolte kokkuleppel.

"See peaks tagama ettevõtjatele võimaluse valida saneerimisnõustajaid lisaks nende teadmistele ja kogemustele ka lähtudes nende poolt nõutavast tasu suurusest," selgitas ta.

"Kuna saneerimisprotsessi algatamisel peaks ettevõte olema siiski elujõuline, siis ei tohiks ka tasude kandmine saada protsessis eraldi takistuseks," rääkis Paron. Võlausaldajailt poleks õiglane saneerimistasu küsida, kuna see tekitaks neile täiendava kohustuse võlgnikku finantseerida. Olukorras, kus võlgnik valiks nõustaja ning võlausaldaja maksaks, poleks nõustamine ka piisavalt efektiivne.

Advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaadi vanemabi Karin Madissoni arvates pole saneerijatele makstavad tasud liiga suured. "Need on võrdsed juhtimiskonsultantidele makstavate tasudega ning reeglina on nõustajatest ikkagi ka väga palju kasu," kommenteeris ta.

"Loomulikult oleks ideaalis hea see, kui nõustajaid kaasataks juba varem ning saneerimise ja pankroti peale ei peaks üldse mõtlema. Aga olgem ausad, et tänases majanduskliimas ei tea meist keegi ette, mis homme toimub ning makseraskused võivad ilmneda üleöö. Siis on kohe vihased võlausaldajad ukse taga ning nende vastu on vaja teatud juhtudel kaitset," lisas Madisson.

Madisson ütles, et usub siiralt, et ettevõte teenib nõustajatele mineva raha neilt saadava nõuga kergelt tagasi. "Iseküsimus on, kas võlgnik ise tahab ja suudab nõustajate öeldut kuulda võtta. Tihti on Eesti ärimehed ise nii targad, et neile antud soovitusi ei võeta kuulda," selgitas ta ja rõhutas, et ettevõtte tervendamiseks peab võlgnik seda ka ise tahtma ja tegema saneerijatega väga tihedat koostööd.

Kuna ühingu juhatuse liikmed peaksid maksejõuetust ennetama ning saneerida saab üksnes ettevõtet, mille pangakonto pole veel päris nullis, pole põhjust saneerimistasu võlausaldajailt küsida.

Kui pangakonto on juba päris nullis, on asi suhteliselt lootusetu, märkis Madisson. "Kui väita, et saneerijate tasu tuleks hoopiski sisse nõuda võlausaldajatelt, siis selle ettepanekuga mina ei nõustuks. Pankrotiseisus olevat ühingut pole reeglina mõtet saneerida."

Madissoni hinnangul on siin kohtud ja nõustajad sõelaks ning lootusetuid ühinguid ei tohiks saneerimismenetlusse lasta. "Pigem on probleemiks see, et saneerimist üritatakse algatada ühingutes, mis on juba pankrotis ning ka see, et pankrotimenetlusi ei algatata õigeaegselt," rääkis ta.

"Kui siin pakkuda võimalikke variante saneerimismenetluse tasude hüvitamiseks, arvan ma pigem, et kui ühingul endal raha ei ole, peaks saneerijate tasu maksma hoopis omanikud või juhatuse liikmed. See näitaks, kas nad ka ikka ise siiralt saneerimisse usuvad või mitte," ütles Madisson. Kui saneerimise käigus selgub aga, et sellest pole kasu, tuleks kohe üle minna pankrotile ning mitte venitada.