Eesti riiki võib oodata trahv

1. jaanuaril jõustus uus hasartmänguseadus, mille vastuvõtmise tingis seni kehtinud hasartmänguseaduse ja loteriiseaduse kaasajastamise vajadus.

Uue hasartmänguseaduse vastuvõtmise peaeesmärk oli kaasajastada pakutavate hasartmänguteenuste kvaliteeti, esitades hasartmängukorraldajatele kõrgemaid nõudeid ja tõhustades järelevalvet.

Muuhulgas oli varasema regulatsiooni probleemiks selliste mängude leviku mittereguleeritus, mis oma olemuselt küll sarnanesid hasartmängudele, kuid ei mahtunud seaduses sätestatud hasartmängude mõiste alla. Reguleerimata oli ka hasartmängude korraldamine interneti vahendusel (kaughasartmäng), kuigi Eestis oli ja on võimalik mängida interneti vahendusel hasartmänge.

Püüdeid hasartmängu regulatsiooni kaasajastada tuleb igati tunnustada. Samas ei saa aga aktsepteerida seadusandja poolt Euroopa Ühenduse (EÜ) asutamislepingust tulenevate põhimõtete teadlikku eiramist. Nimelt märkis Euroopa Komisjon Eesti riigile edastatud üksikasjalikus arvamuses, et uus hasartmänguseadus on vastuolus EÜ asutamislepingust tulenevate aluspõhimõtetega.

Hasartmänguseaduse kohaselt on hasartmängukorraldajatel võimalik pakkuda üksnes selliseid hasartmänge, mis on hõlmatud hasartmänguseaduses sisalduva hasartmängu mõistega. Uues seaduses sisalduv hasartmängu mõiste jätab aga täielikult välja näiteks fikseeritud võiduvõimalustega hasartmängud. EÜ õiguse valguses põhjustab nimetatud piirang põhjendamatuid takistusi hasartmängukorraldajatele, kellele on teistes ELi liikmesriikides väljastatud tegevus- ja/või korraldusluba just fikseeritud võiduvõimalustega hasartmängude organiseerimiseks.

Sarnaselt eeltooduga ei võimalda uues seaduses sisalduv värske kaughasartmängu mõiste Euroopa Komisjoni arvates korraldada interneti vahendusel teatud õnnemänge (nt pokkeri-turniir) ja spordikihlvedusid. Kuna seadusandja ei ole esitanud piisavaid põhjendusi sellise piirangu kehtestamiseks, võib tegemist olla teenuste vaba liikumise ebaproportsionaalse piiramise juhuga.

Uue hasartmänguseaduse kohaselt võivad õnnemänge korraldada üksnes sellised hasartmängukorraldajad, kes on asutatud aktsiaseltsi või osaühinguna. Nimetatud nõuet võib käsitleda teenuste vaba liikumise ja asutamisvabaduse põhimõtete riivena, sest see ei võimalda teistes ELi liikmesriikides asutatud isikutel ilma nõuetele vastava äriühingu asutamiseta Eestis hasartmänge korraldada.

On selge, et seadusandja soovis vastava piirangu kehtestamisega kaitsta tarbijaid, kuid Euroopa Komisjoni arvates ei ole vastav piirang iseenesest sobiv tarbijakaitseliste eesmärkide saavutamiseks. Ainuüksi hasartmängukorraldaja õiguslik vorm ei taga tarbijatele vajalikku kaitset.

Uus hasartmänguseadus kohustab hasartmängukorraldajaid moodustama täiendava reservkapitali, mille minimaalseks suuruseks on 1/3 aktsia- või osakapitalist. Seda lisaks asjaolule, et uus seadus kehtestas hasartmängukorraldajatele märkimisväärselt kõrged aktsia- ja osakapitali miinimumnõuded (nt õnnemängu võib korraldada aktsiaselts või osaühing, mille aktsia- või osakapitali suurus on vähemalt 1 000 000 eurot).

Tegemist on piirangutega, mida ei saa Euroopa Komisjoni arvates õigustada sooviga kaitsta tarbijaid, sest seeläbi ei ole võimalik nimetatud eesmärki täita. Lisaks läheb tarbijakaitseliste eesmärkidega igati vastuollu säte, millega seadusandja on vabastanud reservkapitali moodustamise kohustusest valitsuse määratud mittetulundusühingu, mis organiseerib panuste tegemist hobuste võiduajamiste tulemustele.

Hasartmängu korraldamise tegevusloa saamiseks tuleb taotlejal tasuda riigilõivu 48 000 eurot (õnnemängude korraldamiseks) ning 32 000 eurot (totode korraldamiseks).

Euroopa Komisjon märkis oma üksikasjalikus arvamuses, et riigivõimuorganid pidanuks ühtlasi määrama kindlaks, milleks vastavaid rahasummasid kulutatakse. Vastasel juhul võib sedavõrd suurte riigilõivumäärade kehtestamine kujutada endast ebaproportsionaalset teenuste vaba liikumise ja asutamisvabaduse piirangut, sest riigilõivumäärad peaksid vastama tegevusloa väljastamisel riigivõimuorganite poolt selleks tehtavatele kulutustele.

Eelnimetatud teenuste vaba liikumise ja asutamisvabaduse piiranguid saaks lugeda lubatavaks üksnes juhul, kui seadusandja esitab sellekohased piisavad põhjendused. Seadusandja põhjenduste piisavuse hindamiseks peavad need rajanema põhjalikel uuringutel. Uue hasartmänguseaduse eelnõu seletuskirjas aga ei viidata ühelegi põhjalikule mõjude analüüsile, va hasartmängusõltuvuse tuvastamiseks läbi viidud uuringutele, mille tulemustega ei ole võimalik õigustada näiteks suure aktsia- või osakapitali miinimummäära kehtestamist. Seda eriti olukorras, kus riik on endale võimaldanud loteriide korraldamisel monopoli.

Euroopa Komisjon edastas oma üksikasjaliku arvamuse Riigikogule juba seaduseelnõu menetlemise ajal, kuid selles sisalduvad märkused jäeti tähelepanuta. Eesti seadusandja ignoreeris seega täielikult Euroopa Komisjoni poolt edastatud arvamust, kuigi viimases oli selgelt viidatud, et uus hasartmänguseaduse regulatsioon võib olla vastuolus EÜ asutamislepingust tulenevate põhimõtetega. Väärib märkimist, et Euroopa Komisjon viitas oma üksikasjalikus arvamuses selgesõnaliselt rikkumismenetluse alustamise võimalusele Eesti riigi vastu ning võimalikule trahvisummale.