Kui riigil puuduvad tulud, siis ei suuda riik ju laenu teenindada. Infrastruktuuriobjektidesse investeeritav 8,6 miljardist kroonist laekuks riigile maksudena tagasi ainult osa, mis ei suuda teenindada kogu laenukoormat. Samuti ei ole investeering infrastruktuuri selline, mis hakkab iga-aastaselt otsest maksutulu tootma.
Veelgi hullemaks muutub olukord, kui leiab aset Eesti krooni devalveerimine. Andrus Ansip võib küll rikkis plaadi kombel korrata, et devalveerimist ei tule, kuid tegelikult ei paista tal ju olevat ka alternatiive.
Võtmepäev on 18. oktoober. Ansipi positiivne stsenaarium on devalveerida kohe pärast kohalike omavalitsuste valimisi.
Kuna EIB laen võetakse eurodes, siis krooni devalveerimise korral tuleb põhisummana tagasi maksta mitte 8,6 miljardit krooni, vaid näiteks 10 või 12 miljardit krooni. Valitsuse laenuvõtmise kava võib lõppeda katastroofiga.
Kasvavad maksulaekumised saavad tulla süsteemsest ekspordi arendamisele suunatud majanduspoliitikast, kuid sellist poliitikat koalitsioonil praegu ei ole. Paljureklaamitud eksportivate ettevõtjate toetamise pakett on takerdunud Rein Langi ja Juhan Partsi vastuolude taha ning on ebapiisav. Ettevõtjadki on rõhutanud, et enne on kriis möödas, kui riigi tugi ettevõtjateni jõuab.
Reformierakonna juhitav koalitsioon on praegu SMS-laenajaga võrreldavas tupikseisus - pole raha ega väljavaadet seda teenida, samas tuleb kulusid kanda ja edasi elada.
Samas võib Reformierakond ka riigi tekkivat pankrotti lausa planeerida, sest tõenäoliselt jõuab Eesti riik pankrotiseisu alles siis, kui Reformierakonda enam valitsuses ei ole.
Seega on kaks võimalikku Reformierakonna tegevusvarianti, mis puudutab EIB laenu võtmist ja Eesti jõudmist pankrotiseisu. Esimene variant: reformierakondlik koalitsioon pole pädev hindama, millise olukorra nad 8,6 miljardi kroonise laenu võtmise, devalveerimise ja puuduva majanduspoliitikaga Eesti riigis tekitavad.