Juhtkiri: varimajanduse õitseaeg veel ees

Varimajandus võib panna pöörlema nõiaringi: riik saab vähem tulusid, tõstab makse, ja ergutab veelgi rohkem põrandaaluseid. Inimesed püüavad tarbida odavamalt. Seda võimalust pakuvad just salasigaretid ja -alkohol, salaehitajad ja -kartulikasvatajad. Tavainimese seisukohast ei olegi tegemist riigi petmisega, pigem naturaalmajandusega.

Teiseks tõukab musta majandust tagant valitsuse poliitika. Varimajanduse osakaalu uuriva Konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing kinnitas eelmisel nädalal, et varimajandust aitab pärssida stabiilne ja prognoositav maksukeskkond. Ehk just see, mida meil alates kriisi puhkemisest enam pole. Valitsuse laual on uued maksud ja maksutõusud segamini nagu ennustaja kaardid - ning keegi ei tea, mis kaart hunnikust välja tõmmatakse.

Juba on tehtud ka konkreetseid otsuseid, mis majandust põranda alla tõukavad. Aktsiisitõusudes on juba kokku lepitud - ja koos sellega võib oodata nii mõnegi ausa kodaniku ümberlülitumist salakütustele, -alkoholile ja -suitsule. Samuti lõpetas riik maksed pensioni teise sambasse - mida peeti seni samuti väärt relvaks ümbrikuvastases võitluses. Töötaja huvides oli deklareerida sissetulekut ausalt, sest see suurendas ka riigi panust. Seda enam, et nüüd hoiab töövõtja suu kinni, kui palk mustalt laekuma hakkab. Ligi pool ümbrikupalga saajatest usub nimelt, et ümbrikupalgast keeldumine tähendaks töökoha kaotamist. Siit esimene ja kõige tähtsam sõnum valitsusele: pakkuda stabiilsust maksupoliitikas. Teiseks, riik peab andma endale aru, et maksude tõstmine ja maksude maksmine ei tööta ühendatud anumate põhimõttel, kus töötajalt või tööandjalt ära võetud n-krooni maandub sama summana riigikassas.

Varimajanduse kasv võib panna pöörlema nõiaringi. Varimajandus hiilib maksudest kõrvale ja alandab valitsuse tulusid. Valitsus tõstab seepeale makse ja karistab ausaid kodanikke - ajades veel rohkem maksumaksjaid põranda alla ja kaotades veel rohkem raha. Suurendama peab riik ka kontrollikulusid.

Arenenud riikidega võrreldes õitseb meie varimajandus niigi: kui OECD riikides jääb varimajanduse osakaal tüüpiliselt 10 ja 15 protsendi vahele (nt Soomes, Taanis, Saksamaal, Hollandis), siis meil ulatub see ligi 36 protsendini SKPst (Friedrich Schneider, Linzi Ülikool).

Traditsiooniliselt on varimajandus olnud väike riikides, kus maksud on madalad, õigusriik tugev ning legaalne töö atraktiivne. Mida suuremaks käriseb vahe ametlike tööjõukulude ja tööga teenitud maksujärgse sissetuleku vahel, seda rohkem on töötajad ja tööandjad motiveeritumad seda lõhet vähendama. Me ei tohi ületada kriitilist piiri.

Lõpuks siiski ka väike lohutus: uurijate andmeil kulutatakse kaks kolmandikku varimajanduses teenitud tuludest ametlikule majandusele, ehk siis oma majandust ergutav efekt on sel siiski.

Autor: 1706-aripaev