Kaks ettepanekut valitsusele

Suurimad probleemid on ettevõtteil, kellel puudub sihikindel arendamine ja visioon. Neil on end isegi odava raha eest väga raske maha müüa. Uut tõusu harus tervikuna ei julge niipea loota. Pigem on tõus ettevõtetepõhine ja sõltub sellest, kuidas keegi on suutnud end partnereile atraktiivseks teha.

Usun, et pea kõik ettevõtted on oma kulud ja struktuuri üle vaadanud ja püüdnud efektiivsemaks muutuda. Turul on seoses nõudluse vähenemisega tekkinud üleliigseid tootmisvõimusi, mistõttu on hinnad väga surutud. Investeeringute maht on väike, kokku hoitakse ka turunduselt ja tootearenduselt.

Kindlasti ei soodusta selline seis sisulist konkurentsivõime paranemist tulevikus. Võidavad ettevõtted, kes suudavad lisaks kulude kokkuhoiule jätkata arendamisega.

Wendre on maailmamajanduse kriisiga siiani hästi hakkama saanud. Kindlasti ei ole see juhtunud üleöö otsustega, vaid tänu pikaajalise sihikindla kava elluviimisele. Tegeleme aktiivselt mitme uue projektiga, mille eesmärk on uute tootegruppide tootmise alustamine. Samuti optimeerime tarneahelat, mis tugevdab veelgi meie konkurentsivõimet.

Eesti riigil on piiratud võimalused mingit valdkonda oluliselt aidata. Ma arvan, et kõik meetmed ja muudatused seadustes mõjutavad meie valdkonda samamoodi kui teisigi valdkondi.

Meie jaoks oleks aga väga oluline, kui muudetaks mõistlikumaks ELi tollipoliitikat. Euroopas on tekstiilialal mitmed tollitariifid Aasiast imporditud valmistoodangule madalamad kui toorainetele. See halvendab siinsete ettevõtete konkurentsivõimelisust Aasia tootjatega võrreldes.

Aruteludel, sh meedias, on esitatud hulga mõtteid, kuidas olukorda parandada. Siin tuleb eristada, millised ideed annavad kiiret efekti ja mille mõju avaldub alles aastate pärast. Toon välja kaks mõtet, kuidas lühiajaliselt olukorda leevendada.

Eesti on ekspordile orienteeritud väikeriik ja meie edukus sõltub paljuski konkurentsivõimest välisriikides. Viimastel aastatel on see vähenenud --kulud on võrreldes tootlikkuse paranemisega liiga kiirelt kasvanud. Vähenenud nõudlusega sihtturgudel on see viinud olukorrani, kus töökohad ka eksportivais sektoreis massiliselt kaovad. Suur hulk töötuid koormab eelarvet ja mõjub rusuvalt moraalile.

Et parandada ettevõtete konkurentsivõimet ja motiveerida/toetada neid uusi töötajaid palkama, võiks vahendid, mis kuluvad muidu töötu ülalpidamisele, töötu palkamisel ettevõttele maksta. Samuti võiks mõneks ajaks kaaluda tulu- ja sotsiaalmaksu soodustusi. Usun, et paljudel ettevõtetel on aeg-ajalt võimalus ka väga väikese marginaalidega projekte saada, mille see skeem koos ümberõppetoetustega muudaks teostatavaks.

Valus teema ettevõtteile on krediidilimiitide saamine - välistarnijaid teatavad järjest, et Balti ettevõtteid enam ei krediteerita. Väikseile ja nõrgemaile ettevõtteile on aga ettemaksudega majandamine keeruline.

Siin peaks Eesti riik oma tugiorganisatsioonide kaudu kindlasti sekkuma, sest väga paljud ettevõtted vajavad ekspordiks ka toorainete importimist. Kui ekspordil on müügi krediidikindlustuse võimalused olemas, siis importimisel need puuduvad. See paneb ettevõtete rahavood väga raskesse seisu. Minu ettepanek ongi, et eksportööridele pakutaks ka impordigarantiisid.