Ansipi majanduspoliitika kollaps

Paremjõudude häving kohalike omavalitsuste valimistel näitas muuhulgas peaminister Andrus Ansipi makromajanduspoliitika täielikku läbikukkumist. Ansipi makroökonoomiline eksperiment on viinud Eesti riigi kollapsisse ja valija on ütelnud selle kohta oma seisukoha. Mitte midagi ei ole siin hiilata ka koalitsiooni kuuluva IRLi juhil Mart Laaril. Tema maksuparadiisi sugemetega lausliberaalse tulumaksu kaotamise filossoofia ei tööta enam ega pole õigupoolest kunagi töötanud.

Ansip ja Laar on oma lausliberalismiga lõplikult läbi kukkunud. Nende ainuõige käik oleks taanduda valitsusest ja lasta arukamatel majanduspoliitilistel jõududel Eesti päästa. Eestis on olemas võimalused meie majanduse päästmiseks ja täna ei ole veel lootusetult hilja seda teha.

Andrus Ansip on oma valitsemise ajal teinud ühe makromajandusliku vea teise järel. Ansip on rikkunud majandussuhted Venemaaga ja lööb Lätit kritiseerides lõhet Balti majanduspiirkonna ühtsusesse. Peaminister ei näi mõistvat, et edasi viib koostöö, mitte teiste halvustamine ja selle tulemusena isolatsiooni sattumine. Peaministri loodud blokaad läheb aga Eesti riigile maksma kümneid miljardeid kroone aastas.

Võib vaielda selle üle, kas Eestis tuleb rääkida 80 000 ametlikust töötust või suurusjärgus 150 000 reaalselt ilma tööta olevast inimesest, kuid vaielda ei saa töökohtade kadumise põhjuse üle. Töökohad on Eestist kadunud ja jätkavad kadumist Ansipi lausliberalistliku poliitika tulemusena. Ansipi peitumine maailma majanduskriisi jutu taha ei müü enam, sest mujal maailmas majandus juba mõnda aega taastub. Näiteks kasvõi meie põhjanaabril Soomel vähenes septembris tööpuudus augustiga võrreldes 8000 inimese võrra. Ühe kuuga tööpuuduse langus 4 protsenti. Mida on Eestil võrdluseks pakkuda? Senikaua kui riigitüür on Ansipi käes kaotame töökohti kümnete tuhandete kaupa.

Meedia püüab inimestele sisendada, nagu oleks tööpuudus kogu Euroopas ühtlaselt kõrge. Eestis on see ametliku statistika järgi 12%. Kuidas mõista aga seda, et Sloveenias on tööpuudus vaid 5%, Austrias 4% ja Hollandis isegi 3%?

Ansip on olnud aktiivne Eesti pensionisüsteemi lõhkumisel. Skandaalid ja tagasilöögid ei näi lõppevat. Sissemaksete peatamine teise pensionisambasse oli otseselt Eesti rahva eksistentsiaalsete garantiide ja tulevikukindluse kallale minek ning hoobiks Eesti usaldusväärsusele nii kohalikul turul kui välisinvestorite silmis. Siia lisandunud pangaskandaalid - pensioniraha kuritarvitamised saavad leida ikka ja ainult aset siis, kui riigi suhtumine ja regulatsioonid lasevad sellel juhtuda. Kala hakkab mädanema ikkagi peast.

Reformierakonna juhtpoliitiku arulage võidujooks euroga on osalt rahvale välja käidud vaid selleks, et euroga liitumise nimel kõike seniseid tagasilööke õigustada ja põhjendada. Teiselt poolt vaadates on eurorahal Eesti majandusele loomulikult mitmeid positiivseid efekte. Iseasi, kas selleks, et euro tulekut kiirendada paari aasta võrra on õigustatud Eesti majanduse makromajanduslik ja sotsiaalne hävitamine. Loomulikult mitte, kuid peaminister seda ise ei mõista ja teisi ei kuula.

Enda võimuloleku pikendamiseks on Ansip läinud riigi varast tühjaksmüümise teed. Armu ei anta millelegi - loosi lähevad kasumlikud riigifirmad, maavarad, metsad, maad, kinnisvara ja mis iganes, mida riik võiks müüa ja keegi võiks osta. Varad müüakse turu madalseisus, mis tähendab võimalikult väikest tulu riigile ja suurt kasu ostjale. Võib olla et peaministri parteisse soodsalt suhtuvale ostjale.

Just Ansip on see, kelle käe all sai piiramatult paisuda nüüdseks katastroofiliste tagajärgedega lõhkenud laenumull. Ei ole peetud vajalikuks pidurdada meie majanduse üldist mullistumist ega selle toetamist madalseisus. Eesti on üks väheseid riike maailmas, kus majanduskriisi abipakettide real on ümmargune null.

Eesti inimeste Ansipi käe all hävitatud sotsiaalturvalisus ja kärbitud haridusvõimalused on andnud uut hoogu emigreerumisele. Eesti ainukeseks ja peamiseks ressursiks on meie väärt inimesed - kui suur osa meist lahkub, kellele me siis oma riigi rajame? See Reformierakonda ei huvita.

Ansipi maksupoliitika on ka täpselt selline, et keegi ei tea milline maksumuudatus homme koidab ning kuidas see meie ettevõtjatele jälle kõige raskemal ajal noa selga lööb. Meie maksukeskkond on muutunud täiest etteaimamatuks ja kaudsete maksude olulise ja ootamatu tõstmisega on tehtud karuteene terve majanduspiirkonna konkurentsivõimele.

Enamus meist jagab seisukohta, et välisinvesteeringud on Eestile olulised ja nende ligimeelitamine aitaks ka edaspidiselt meie riiki arendada. Ansipi valitsus ei ole aga teinud sammugi selleks, et välisinvestorid ka siia tulla tahaks. Hoopis vastupidi, hoolitsetud on selle eest, et meie majandusruum rahapaigutajaid eemale tõukaks ja maailmale meie kohta maksimaalsel hulgal negatiivset informatsiooni saadaks.

Arvestades seda, et Ansipi makromajanduspoliitikas on olnud viga vea otsas, ei ole ka tulemused ennast kaua oodata lasknud. Tööpuuduselt kuulub Eesti Euroopa kõige hullemate riikide hulka. SKP languselt oleme peale Lätit ja Leedut samuti tagant poolt kolmandad. Alampalga suuruselt kuulume Euroopa kehvikute hulka. Aktiivsele tööturupoliitikale kulutame SKP-st kümme korda vähem, kui Euroopa Liidu keskmine, isegi vähem, kui vaesed Rumeenia ja Bulgaaria.

Ansipi poolt loodud majanduskeskkond ei soosi arengut. Innovatsiooni osas oleme Euroopas viimaste hulgas ja vahe liidritega suureneb pidevalt. Eks sellel on oma põhjused. Õpetajate palk on Eestis üks madalamaid kogu maailmas. Eurorahade kasutamisega ei tule me toime ja elukestva õppega on meil haaratud kaheksa korda vähem madala kvalifikatsiooniga töötajaid, kui Euroopa Liidus keskmiselt. Kehval kohal oleme Euroopa riikide võrdluses ka kutsehariduse ja täiendõppe osas üldiselt.

Eesti langeb järjepidevalt globaalse konkurentsivõime edetabelis. Inimarengu indeksi järgi oleme Euroopa riikide viimaste hulgas, meil on Euroopa Liidu liikmesriikide seas suurim naiste ja meeste palga vahe, meil on rekordhulk HIV-ga nakatunud täiskasvanuid ja ülisuur vangide osakaal 100 000 elaniku kohta. Me kujutame Euroopa mõistes haruldaselt vähe tervishoiule, millest tulenevalt on ka madal inimeste oodatav keskmine eluiga. On veel palju muudki, mis tuleneb sellest, et Eestit ei ole juhitud pädevalt, vastutustunde ja südamega.

Kõike ülaltoodut arvesse võttes on väga raske mõista, mis parameetrite või loogika alusel Andrus Ansip meie majandust heaks ja ennast pädevaks peaministriks peab. Eesti inimesed temaga ei nõustu ja kohalikud valimised näitasid seda üheselt ka välja. Eesti inimestel on Ansipi makroökonoomilise kollapsi talumisest kõrini. Aeg on muutusteks ka Toompeal.