Arvamus: masu – kapitalismi esimesed triibulised

Viimase kahe aastaga on eestimaalased kogenud, et kapitalism ehk vabaturumajandus ei sarnanegi sotsialismi ajal Soome televisioonist vaadatud reklaamklippidega.

Olime ju selles mõttes heaks eluks psühholoogiliselt ette valmistatud. Praegusele langusele eelnenud kümnend jõudis enamuse inimesi ära hellitada. Hakati uskuma, et tõus on igavene ja palk peabki igal aastal reaalses arvestuses kümnendiku võrra kasvama. Euroopa viie rikkama hulka jõudmine näis käegakatsutav. Täna toimuvat võib selles kontekstis nimetada kapitalismi esimesteks triibulisteks. Õpituba on rahvast täis ja õppemaks on kohati väga kõrge.

Kõigest hoolimata võib öelda, et eestlastel on väga hästi läinud. Kui meelde tuletada, siis sotsialismil tuli põhi vastu 1992. aastal. Tollal langes majandus 14,2%. 2009. aasta ei ole veel kokku loetud, aga tundub, et me võime saavutust korrata. Iseseisvumisjärgne langus lõppes 1994. aasta kolmandas kvartalis ja 1995. aastast alates toimunut võib üheks suureks edulooks nimetada.

Oluline on ka veel see, et Eesti sattus üheksakümnendatel auku koos globaalse majanduskriisiga, sest aastatel 1991-1992 oli miinuses enamus arenenud riike. Ühtlasi tähendas see aga, et me hakkasime tõusma koos muu maailmaga. Eestil õnnestus tänu Venemaa survele oma väliskaubandus väga kiiresti Läände ümber orienteerida ja see võimaldas meil toona tõusta koos uute kaubanduspartneritega. Aastatel 1992-1994 kujundtati ka siiani vastupidanud liberaalse majandusmudeli põhijooned. 1992. aastal tuli oma raha ja 1994. aastal kehtestati võrdne tulumaksumäär kõigile (26%).

Esimene tagasilöök saabus aastatel 1997. ja 1998. Kagu-Aasiast (täpsemalt Taist) vallandunud finantskriis jõudis otsa pidi ka Eestisse. Välisraha sissevool aeglustus ja intress, mis vahepeal oli alanenud juba 12% peale tõusis kiiresti 18%’ni. Sellele järgnes Venemaa kriis. Antud juhul võib küll öelda, et koera saba kaks korda maha raiumine oli vähem valus. Esimene kriis puudutas meie finantssektorit (ühtlasi likvideerus eestimaine pangandus), teine aga rohkem reaalmajandust (Eestis likvideerus näiteks kalatööstus). Mõlemad kriisid päädisid null-majanduskasvuga 1999. aastal. Lohutada võib see, et kumbki ei olnud meie süü.

Edasist võiks nimetada peoks ja pillerkaariks. 2000. aastal tegi Eesti veel ühe olulise reformi – kehtestati tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumile. Viimast võib nimetada praegu Brüsselis resideeruva Siim Kallase isiklikuks „pühaks sõjaks“. Eriti raskeks osutus reformi äraseletamine Euroopa Liidu ametnikele riigi poolt, kes üha tugevamini koputas Liidu uksele.

Igatahes viis aastate 2000-2007 majanduskasv meid riikide kasvu-edetabeli tippu Iirimaa järele. Perioodi aastakeskmine kasv 8,4% oli pretsedenditu. Seda enam, et pisikene ja väga avatud majandus ei pannud justkui tähelegi aastatuhande alguse globaalset majanduslangust. Uus aastatuhat algas maailmamajandusele väga halvasti. Aastad 2001 ja 2002 olid negatiivse kasvu aastad pea kõigile juhtivatele majandusjõududele. Mäletatavasti kukkusid 2001. aasta septembris New Yorkis kaks tornmaja kokku ja see muutis niigi tumedat pilti veelgi mustemaks. Eesti ei pannud aga tema ümber toimuvat tähelegi.

Perioodi langeb ka ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga. Viimane lisas veelgi hagusid tulle. Eesti sai vaba juurdepääsu hiiglaslikule turule. Raha hind alanes kiires tempos ja ühtlustus eurotsooniga. Odav laenuraha oli pärmiks ehitus- ja kinnisvaraärile. Kasvav tööjõupuudus tekitas palga- ja hinnaralli. 2007. aastal kasvasid palgad reaalselt 15%, aga tootlikkus vaid 6%. 4%’line tööpuudus on sama halb kui 14%’line. Esimene võimaldab töövõtjatel terroriseerida tööandjaid. Palga ennakkasv tootlikkusega võrreldes ei saa kaua kesta ja lõpeb igal juhul halvasti.

2007. aastal Ameerika kinnisvaraturul alanud ja õige pea globaalseks finants- ning majanduskriisiks kujunenud languses osaleb Eesti juba täieõigusliku tegijana. See tähendab, et muu maailma vigadele lisandusid meie endi omad. Liigkiire majanduskasv on vähemalt sama halb kui järsk kukkumine. Niinimetatud buumiaegadel nihkuvad raha ja inimesed valedesse kohtadesse. Majanduskriisid tekivad põhjusel, et headel aegadel toimub valede majandusotsuste akumulatsioon.

Vaba turumajandus tähendab, et majandussubjektid on oma otsustes põhiliselt vabad. See tähendab, et nad on vabad langetama nii õigeid kui valsid otsuseid. Odav (laenu)raha stimuleerib viimaseid. Piltlikult öeldes võiks liigodava raha mõju majandusele võrrelda odava viina mõjuga. Ka tavatingimustes ontlikud inimesed hakkavad vigu tegema. Lametelekate diagonaal eestlase kodus kasvas geomeetrilises progressioonis.

Ülekuumenenud majandus tekitab inflatsiooni. Kitsal tööturul kerkivad palgad võimaldavad kaupmeestel küsida üha kõrgemaid hindu. Esimesed vitsad saime seetõttu juba 2007. aastal, kui Eestil jäi eurotsooniga ühinemata. Paradoksaalsel moel saime liigse edu eest karistatud.

Tagantjärele targana võiks öelda, et aastatel 2005-2006 jätsid valitsus ja keskpank kasutamata võimaluse majandust maha jahutada. Fikseeritud kursirežiimi tingimustes tähendab kaubanduspartneritest kiirem inflatsioon ühtlasi meie rahvusvahelise konkurentsivõime kahanemist. Toodangu „Made in Estonia“ kvaliteet ei kasvanud samas tempos selle hinnaga. Teenuste sfääris saab sageli saatuslikuks kombinatsioon kõrgest hinnast ja halvast teenindamise kvaliteedist. Aga eks turismipiirkondades saavad turistid peksa üle kogu maailma.

Lisaks toovad head ajad endaga kaasa jooksevkonto miinuse kasvu. Olgem ausad, enamus häid ja kalleid asju, mida rikkad ja ilusad tahavad endale lubada, toodetakse väljaspool Eestit. Kohustuslikud välisreisid mitu korda aastas viivad ju raha riigist välja. 2007. Eesti jooksevkonto püsis enam-vähem tasakaalus kuni 2001. aastani. Asi läks käest aastatel 2006-2007. 2007. aastal kulutasid eestlased tuludega võrreldes rohkem 43,5 miljardit krooni. Võrreldes sama aasta kogutuludega (240 miljardit krooni) on see väga suur summa. Majanduslangused on kasvõi juba selleks head, et ülekulutamine väheneb. Tõestuseks on eelmise aasta teise ja kolmanda kvartali positiivne jooksevkonto.

Lõpetuseks. Kui käesolevat majanduslangust ei oleks tekkinud, oleks pidanud selle kiiresti välja mõtlema või siis tekitama. Iseasi, milliste vahenditega. Langused on kasvõi selleks head, et nad peatavad valede majandusotsuste akumulatsiooni. Korrektsioon ja majanduse ümber struktureerumine käivad läbi tööpuuduse kasvu. Sada tuhat (ja rohkemgi) töötut on kahtlemata väga valus. Aga olgem ausad keskmine eesti töötu on täna noore eesti mehe nägu. SMS-laenuga ööklubis šeffamine ja Norras palkmajade ehitamine võib ju elustiilina esimesel pilgul ahvatlev tunduda. Ent kahtlemata ei ole see jätkusuutlik.