Vaher näeb võlakaitses pääsu ajutise häda korral

Kommenteerib Ken-Marti Vaher.

Võlakaitse seaduse sihiks on kaitsta senisest oluliselt enam nii eluasemelaenuga kodu soetanud peresid kui ka teisi võlgnikke, kes on sattunud ajutisse makseraskusse, kuid soovivad sellest võlgasid ümber kujundades ja pankrotti vältides välja tulla. Täna ei ole makseraskustes peredel Eestis muud alternatiivi kui võlgadest vabanemine läbi pankrotimenetluse, see pole aga ei paljude võlgnike ega võlausaldajate huvides ega ole kohane ka ühele euroopalikule õigusriigile.

Pean eriti oluliseks võlakaitse seaduse mõjusid eluasemelaenuga kodu soetanutele. Seadus kaitseb senisest enam tagatiseks seatud kodu võimaliku realiseerimise eest, võimaldab vähendada kõrvanõudeid nagu viiviseid ja intresse, paneb keelu täiendava tagatise küsimisele pelgalt kinnisasja turuväärtuse languse tõttu ja vähendab ka täitekulusid.

Täpsemalt öeldes tähendab eelöeldu järgmist:

o       Tagatiseks seatud kodu suurem kaitse: kuna pandiga tagamata nõuete osas (näit see põhiosa mis jääb üles pärast tagatise müümist) on võimalik kohustuste vähendamine, siis on võlausaldajad (näit pangad) senisest oluliselt enam motiveeritud kodulaenuga ajutisse kimpu jäänutele andma laenupuhkust, makseid ajatama või osaliselt täitma.

o       Kõrvalnõuete vähendamine: kaob senine praktika, mille kohaselt tagatise müümise järel õhku jäänud nõudele rakendatakse üüratuid tarbimislaenu intresse ja muid põhjendamatuid kõrvalnõudeid. Kohus saab kõrvalnõudeid (intressid, viivised) oluliselt vähendada, st kuni seaduses sätestatud suuruseni.

o       Täiendava tagatise küsimise keeld: keelatakse täiendava tagatise nõudmine pelgalt kinnisasja turuväärtuse languse tõttu.

o       Täitekulude vähendamine: täituri tasu ja täitemenetluse kulud loetakse edaspidi hüpoteegi müümisel selgelt hüpoteegisumma sisse. See tähendab, et kinnisasja omaniku kulud vähenevad. Samuti kaotatakse kohtutäituri lisatasu.

Eelnõus lähtutakse tasakaalustatuse põhimõttest, st et võlausaldajad ei tohiks võlgade ümberkujundamise läbi sattuda halvemasse olukorda võrreldes sellega, mida nad saaks võlgniku olemasoleva vara pankrotimenetluses realiseerimisel ja seejärel võlgniku võlgadest vabastamisel. Lisaks tuleb veel kord rõhutada, et eelnõu tagab ka võlausaldajate huvide parema kaitse seeläbi, et neil on võimalik kiiremini ja suuremas ulatuses saada rahuldatud oma nõudeid kui pankrot seda võimaldaks. Võlgade ümberkujundamise menetluses on olemas ka võlgniku enda otsene huvi ja motivatsioon, mis aga pankroti puhul tal puudub. Menetluse eelduseks on, et võlgnikul on olemas või reaalselt saab olema mingigi sissetulek, et nõudeid rahuldada, samuti huvi vältida enda pankrotimenetlust. Lootusetult maksejõuetute isikute jaoks jääb aga endiselt ainsaks lahenduseks pankrotimenetluse järgselt võlgadest vabastamise menetlus.

Muudatusi tehti eelnõu toorikusse nn võlakaitse töörühmas jooksvalt, arutelude käigus tõusetunud küsimuste pinnalt. Seetõttu ei saa praegu varasemate versioonidega suhestatud konkreetseid võrdlusandmeid esitada. Alles nüüd, kui eelnõu algtekst on Riigikogule üle antud, on edaspidise menetluse käigus võimalik järgnevaid tekstiversioone varasematega võrrelda. Kõik töörühmas osalejad esitasid oma seisukohti ja mõtteid, mis arutati läbi ning kui leiti konsensus ja peeti põhjendatuks, siis sõnastati vastav mõte eelnõusse. Seetõttu võib öelda, et olemasoleva algteksti näol on tegemist osaliselt paljusid huvigruppe esindava töörühma ühisloominguga.

Seaduse jõustumisajaks on 1. jaanuar 2011.

Võlakaitse seaduse on IRL'i initsiatiivil valmistanud ette Riigikogu õiguskomisjoni juurde eelmise aasta lõpus moodustatud laiapõhjaline nn võlakaitse töörühm, kuhu kuulusid erinevate huvigruppide, ministeeriumide ja ametkondade ning Riigikogu suurimate fraktsioonide esindajad. Eelnõu algteksti pani kokku professor Paul Varuli juhitud ekspertgrupp.