FT kolumnist: rahaliidu lõpp?

Eile Brüsselis rohelise tule saanud 110 miljardi euro suurune abipakett Kreekale oli eelkõige selleks, et peatada Kreeka võlakriisi levik teistesse euroala riikidesse. Kreekat ennast see varem või hiljem võlgade restruktureerimisest ei päästa – lihtsalt numbrid ei anna kokku. Praegu ei võetud seda aga teemaks, sest käärivas võlaturu kriisis tuleb käituda väga ettevaatlikult, kirjutab Münchau oma tänases kommentaaris ajalehes Financial Times.

Otsus Kreeka kolmeks aastaks võlakirjaturult varju viia väldib kohest krahhi, kuid ei mõjuta kuigivõrd Kreeka maksejõuetuse probleemi, nendib Münchau.

Eelmine nädal näitas, millisesse nõiaringi võib sellises kriisis sattuda – esmalt halveneb riigi finantsseis, siis tuleb reitingukärbe, mis tõstab laenuintresse ja halvendab riigi finantsseisu veelgi. Teine liin läheb pankade kaudu – kui riigi reiting langeb, alaneb ka selle riigi pankade reiting – läinud nädalal oli suur osa Lõuna-Euroopa pankadest sisuliselt kapitaliturgudest ära lõigatud.

Münchau leiab, et Saksamaa kantsleril Angela Merkelil ja tema kogenematutel nõunikel ei ole arusaamist võlakriisi dünaamikast. Abiga viivitamine hetkeni, mil riik on kollapsi äärel, tähendab miljardite võrra kallimat abipaketti kui Kreeka vajanuks siis, kui EL kriisi juba veebruaris kontrolli alla oleks saanud. Münchau rehkendab, et Kreeka, Portugali, Hispaania, Iirimaa ja võib-olla ka Itaalia likviidsuskriisi leevendamiseks on vaja 500 miljardit kuni 1000 miljardit eurot. Kõigi nende riikide laenuintressid tõusevad ajal, mil nad on majanduskriisis või just äsja kriisist üle saamas.

Münchau leiab, et rahaliidu säilimiseks on vaja esmalt kolme asja: süsteemi kriiside lahendamiseks, paremat eelarvepoliitika koordineerimist ning poliitikat euroala sisemise tasakaalutuse silumiseks. Perspektiivis on vaja nii ühist eelarvepoliitikat kui ühiseid euroala võlakirju.

„Ma tavatsesin mõelda, et selline ülesehitus oleks soovitav, kuid poliitiliselt võimatu. Nüüd ma ei näe sellele enam alternatiivi, kuna eksperiment rahaliidust ilma poliitilise liiduta on läbi kukkunud,“ kirjutab Münchau. Nii on EL silmitsi ajaloolise valikuga – kas integratsioon või lagunemine.

Mis siis on euroala mitmekihilise kriisi lõppmäng? Kreekale võlgade restruktureerimine, mis on viisakas nimetus sisulisele pankrotile, mille lahendus ühiselt läbi räägitakse. Mis aga saab liidust tervikuna, seda on raskem prognoosida: kas süsteemi põhjalik reform või lagunemine, kirjutab Münchau.