Rootsi parteidel sarnased programmid

Intervjuu Alar Streimanniga.

Mis suunas on Eesti-Rootsi suhted viimase valitsuse ajal arenenud?

Siin ei saagi ju midagi muud vastata, kui et need on olnud suurepärased. Üks põhjus on muidugi olnud, et Rootsi valitsus oma praeguses ideoloogilises koosluses sarnaneb ju küllaltki Eesti omaga, ka on Eesti ja Rootsi valitsustel olnud küllaltki sarnased vaated aktuaalsetele välispoliitilistele teemadele. Eesti ja Rootsi on näiteks ka Euroopa Liidus sageli väga sarnastel positsioonidel.

Lisaks ametlikele kontaktidele on palju otsekontakte mõlema riigi poliitikute vahel, enamus Rootsi praeguse valitsuse liikmeid on viimaste aastate jooksul Eestit külastanud ja samamoodi on Eesti poliitikud olnud sagedased külalised Rootsis. Aga nö ametlike, tipptasemel kontaktide all on muidugi hoopis suurem hulk madalama töötaseme kontakte alates majandusest kuni kaitsejõududeni, omavalitsusteni jne.

 Nädalavahetusel on Rootsis parlamendivalimised. Millele praegune valimisdebatt peamiselt keskendub?

Töökohad, sotsiaaltoetused, pensionid, maksud – need on muidugi traditsioonilised ja korduvad teemad Rootsi valimistel. Uus on ehk migratsiooni teema, eriti arvestades võimalust, et Riksdagi valimiskünnise võib ületada ka Rootsi Demokraatide partei, mille poliitilised vaated keskenduvad peamiselt immigratsiooni küsimustele. See võimalus on sundinud ka kõiki teisi parteisid oluliselt enam tegelema immigratsiooni ja integratsiooni teemaga.

Välispoliitika ei ole Rootsi valimistel tavaliselt domineeriv, samuti kaitsepoliitika, ehkki seoses kaitsejõudude reformiga – ja lõppkokkuvõttes taandub debatt ikka küsimusele, kui hästi kaitstud on Rootsi võimalike välisvaenlaste vastu – on ka huvi selle vastu pisut tõusnud.

Suhteliselt uudne on ka hariduse teema – paljud rootsi analüütikud leiavad, et hariduses on tekkinud seisak, mis lõppkokkuvõttes halvendab Rootsi konkurentsivõimet: arutletakse nii vajaduse üle taas ka põhikoolis hindeid panema hakata, aga ka koolielus suurema distsipliini kehtestamise vajaduse üle jne., ühesõnaga soov haridust reformida on ühiskonnas üsna läbiv, küsimus on pigem kuidas.

Kuivõrd on majandusmulli lõhkemine teemaks?

Vaatamata sellele, et paljudes riikides majanduskriis veel kestab, on Rootsi sellest väljumas siiski ainult ehk kerge ehmatusega. Rootsi majanduse vundament on üpris tugev, Rootsi tööstus on väga mitmekesine ja konkurentsivõimeline, Rootsi tööjõud väga haritud ja professionaalne, töötuks jäänute ümberõppe süsteem töötab kiirelt ja sujuvalt.

Kindlasti pole ka väheoluline, et Rootsi suuremaid firmasid, mis sageli on oma sektoris ju suurimate hulgas maailmas, kontrollivad rootslased ise. Võib küll öelda, et kapitalil pole kodumaad, kuid lõplik otsustusõigus lubab rootslastest firmaomanikel teha sageli siiski otsuseid, millest võidab ka Rootsi riik ja ühiskond.

Muidugi on Rootsis majandusharusid, mis kannatasid kriisis üpris raskelt, eriti näiteks autotööstus ja nagu öeldud eespool, on seetõttu uute töökohtade loomine ja töötuse vähendamine valimistel põhiküsimusi.

Kumma nn bloki - moderaatide või sotsiaaldemokraatide – võit oleks Eestile majanduslikus ja poliitilises mõttes kasulikum?

Rootsi valimistulemusi ei saa asetada Eesti-Rootsi suhetes kasu-kahju skaalale. Olukorras, kus meie suhtevõrgustik Rootsiga on täna pea sama tihe nagu teistelgi põhjamaadel, mõjutaks valitsuse vahetus väga vähe, pealegi on Eestil ju olnud väga head suhted Rootsiga ka siis, kui valitsust juhtisid sotsiaaldemokraadid.

Ka juhivad analüütikud tähelepanu sellele, et kõrgelt arenenud heaoluriigis nagu Rootsi on valimisblokkide omavahelised erinevused seisukohtades üha vähenenud, ning et eriti praeguses valimiskampaanias on näiteks nii parempoolse kui ka vasakbloki majandusprogramm kohati üllatavalt sarnane.

Kas valimiskampaania ajal on juttu pankade regulatsioonist ja tegevusest Baltikumis?

Rootsis käib pidevalt aktiivne debatt arengute üle nii Euroopa kui maailma majanduses. Seda osalt muidugi põhjusel, et Rootsi suurfirmad on tihedalt seotud ülemaailmse majandusega, lisaks on Rootsis meedia äärmiselt professionaalne ja põhjalik majandusarengute kajastamisel. Rootsis peljatakse võimalikku nö järelkriisi ja sestap jälgitakse hoolega arenguid Kreekas, Portugalis, Hispaanias ja Iirimaal.

Arutletakse selle üle, kas Euroopa Keskpanga otsus EL liikmesriikide võlakirju osta on õigustatud ja kas Euroopa Komisjon tegutseb piisavalt efektiivselt, et ühest küljest Euroopa majandust elavdada, teisest küljest aga riikide laenuvõtmist kontrolli alla saada. Selle taustal on Balti panganduskriisi teema vajunud hetkel küll tahaplaanile, seda enam, et majandusolukord Balti riikides on stabiliseerunud. On aga selge, et rootslased pole seda sugugi unustanud.

Ehk on välja öeldud mõni tugev välispoliitiline sõnum?

Kogu debatt keskendub kindlalt sisepoliitikale. Võib-olla üks huvitavamaid Rootsi valitsuse välispoliitilisi samme oli aga nn. solidaarsusdeklaratsioon, millega valitsus tuli välja juba üsna oma mandaatperioodi alguses, ja mida muuseas toetasid ka opositsioonis olevad sotsiaaldemokraadid.

Ehkki deklaratsioon rõhutab kõigest, et Rootsi ei saa edaspidi jääda ükskõikseks, kui rünnatakse mõnda põhjamaad või EL riiki ja on sellises sõnastuses muidugi põhjustanud küsimusi, mida sellega konkreetselt mõeldakse, on tegu siiski äärmiselt olulise suunamuutusega Rootsi sisepoliitilises debatis. Ridade vahelt võib üsna selgelt välja lugeda, et neutraliteedipoliitika on jäänud minevikku ning Rootsi on valmis selgelt toetama neid, kellega jagatakse ühiseid väärtusi. Isegi kui seda avaldust tõlgendavad ka rootsi poliitikud ise kohati üsna erinevalt, on juba sellisel kunagi väga tundlikul teemal arutlemine Rootsis tähtis fakt ka naaberriikide, sh. Eesti seisukohalt.

Kuidas suuremate parteide välispoliitilised seisukohad üldse erinevad?

On tava, et üldiselt ajab Rootsi välispoliitikat konsensuse põhimõttel, st. et ka opositsiooniga konsulteeritakse enne tähtsamaid otsuseid, nende seisukohaga arvestatakse ja sellest tulenevalt toetab ka opositsioon vaikimisi valitsuse välispoliitikat. Samas on muidugi parteide seisukohtades suuri erinevusi, kuni näiteks selleni välja, et Vasakpartei arvates peaks Rootsi EL-st välja astuma. On parteisid, kes toetavad Rootsi liitumist NATOga, on parteisid, kes on sellele täiesti vastu. Tõsi, käesolevatel valimistel on vaidlus käinud peamiselt selle ümber, kas ja kui kauaks peaks Rootsi väed jääma Afganistani.

Teine vaidlusküsimus on olnud, kas Rootsi peaks ka 2014. aastal olema Põhjala lahingugrupi juhtriik, mis praeguse valitsuse seisukoht, või tuleks sellest loobuda, mis on juhtiva opositsioonipartei sotsiaaldemokraatide seisukoht.

Autor: Väinu Rozental, Kadri Bank