Riigistamisega ei mängita

Kuna masu on kahandanud priiusega kaasaskäivat vabaturuentusiasmi, on vähem valgustatud valijate püüdmiseks hakatud kasutama ka riigistamise kaarti. Üks markantsemaid näiteid on kahinad Põhja-Kiviõli II karjääri alal asuvate maade võimaliku sundvõõrandamise ainetel.

Turumajandusel põhinevas demokraatlikus ühiskonnas on omandiõigus eelduslikult puutumatu ja igaühel on sellele ka õiguspärane ootus. Sundvõõrandamise vastu on paika pandud arvukad põhiseaduslikud garantiid, lisaks on Eestile kohustuslik Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni omandiõiguse kaitset garanteeriv lisaprotokoll. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) käsitleb sundvõõrandamist ultima ratio ehk viimase meetmena, mida saab kohaldada vaid äärmisel juhul ja sedagi kohese, õiglase ja täieliku kompensatsiooni eest turuhindade alusel. EIK on sedastanud, et sundvõõrandamise subjekt peab võõrandamise järel olema vähemalt samaväärses seisus kui enne võõrandamist. Antud näite puhul peaks riik kinnistute väärtusi hindama õigusvilju arvessevõtva tuluprintsiibi alusel, mis võib ajakirjanduse andmetel küündida 800 miljoni kroonini.

Vastavalt riigikohtu seisukohtadele peab omandiõiguse igasuguseks piiramiseks olema avalik huvi selgelt ülekaalukas. Sundvõõrandamine on kõige intensiivsem võimalik omandiõiguse riive. Antud juhul on riigil võimalik tugineda sotsiaalsele ja keskkonnaalasele avalikule huvile. Esimene võib olla seotud väidetavalt ligi 500 töökohaga Kiviõli linnas ja sellega kaasnevate sotsiaalsete hüvedega. Teine puudutab säästlikku ning vastutustundlikku ümberkäimist maavaradega ja Kirde-Eesti looduskeskkonda hoidvat tootmisprotsessi.

Tavaloogika kohaselt saab tööandja, tootja ja saastaja olla tehas, mitte passiivne karjäärikinnistu. Ka ajakirjanduse andmetel peetakse keskkonnasäästlikkust eelkõige Kiviõli Keemiatööstuse probleemiks, ehkki viimane on tarvitusele võtnud meetmeid keskkonnamõjude vähendamiseks. Loomulikult ei saa midagi väita ilma kõikehõlmava keskkonnaekspertiisita, aga kui saastaja on ikkagi tehas, oleks mõistlikum eelistada karjääri maade sundvõõrandamisele tehase riigistamist. See vastaks enam ka võrdse kohtlemise põhimõttele.

Kui spekuleerida avaliku huvi teemal edasi, siis riigi ülesanne oleks keskkonnaprobleemidega objekti ise investeerida või leida investor, kes tagab maal asuva tehase keskkonnanõuetele vastava renoveerimise või uue ehitamise, tagades üheaegselt töökohad ja lahendades Kiviõli elanikke rõhuvad keskkonnaprobleemid. Kas riigil on ikka selleks piisavalt vahendeid?

On ilmselge, et ükskõik milline sundvõõrandamine sigitab trobikonna EIKni väljajõudvaid õiguslikke jätkuvaidlusi, mille lahendamine erinevates kohtuastmetes võtab aastaid. Läbiproovitult lollikindel on ikkagi omandiõiguse respekteerimise tee, mistõttu riik võiks hoiduda eraõiguslikku vaidlusesse sekkumisest ja lasta olukorral laheneda vaba konkurentsi ning turumajanduse abiga. Turg ja sõltumatu tsiviilkohtusüsteem loksutavad asjad paika ka administratiivse sunnita.

Mis kõige olulisem, sundvõõrandamine kahjustab õiguskindlust, moonutab vabaturuühiskonda, rääkimata negatiivse signaali andmisest välisinvestoritele. Maailma ajalugu on näidanud, et enamik sundvõõrandamisi on osutunud taaserastamisega päädinud eksisammudeks. Ei ole riigistamine õnne toonud ka meie õuele.