Soojustustööde vallas valitseb meeletu tööjõupõud

Euroopa Liidu kokkuleppe vähendada võrreldes 1990. aastaga süsinikdioksiidi ehk CO2 õhkupaiskamist 2020. aastaks 20 protsenti teenib kaheldamatult Eesti huvisid. Kuna Kyoto kliimaprotokoll võtab heitmekvoodi jaotamise aluseks 1990. aasta, mil Eestis oli praegusest märksa enam saastavat tööstust, jagus meie riigile aastateks 2008-2012 ka heldelt kvooti. Paraku startis Eesti kvoodiäri üsnagi ebaõnnestunult - kuigi müük võis alata juba 2008. aastal, ei jõutud esimeste tehinguteni isegi veel 2009. aastal, mil jooksid liiva läbirääkimised Austria ja Hispaaniaga. Teisisõnu, valitsus raiskas ära kaks pikka aastat ajal, kui Lätis käis juba edukas müük.

Nüüdseks on olukord paranenud - koos eellepingutega on Eesti CO2 kvooti müünud ca 287 miljoni euro ehk 4,5 miljardi krooni väärtuses. Tegemist on rahaga, millega toetatakse kortermajade renoveerimist ja väärtustatakse ka Riigi Kinnisvara ASile kuuluvat kinnisvaraportfelli. Rasketel aegadel annavad need sajad miljonid meie majandusele ja eriti just energiasäästuga tegelevale sektorile korraliku tõuke. Kahjuks on õhus mitmeid agasid.

Esiteks, aega pole! Nimelt ei ole rahulolevad riigiisad vaevunud mõtlema sellele, kas renoveerimisse suunatavad summad ikka jõutakse ära kulutada, sest selleks on aega ainult 2012. aasta lõpuni. Olen täiesti kindlal veendumusel, et selleks peab soojustustööde maht kiirelt kahekordistuma. Väidan seda just korterelamute renoveerimistöid pakkuva firma Balti Vara Fassaadid OÜ juhina.

Miks? Sest põhiline osa CO2 müügitulust suunatakse just soojustustöödesse, kus juba praegu valitseb tööjõukriis ning korteriühistud ootavad järjekorras. Spetsialiste lihtsalt ei jätku! Seis on isegi hullem kui ehitusbuumi aastatel. Massilise töötuse ajal tundub täiesti ebaloogiline olukord, kus inimesi pole tööle võtta. Ometi on see nii. Toon näiteks Balti Vara Fassaadid OÜ tööjõu otsingu, kus fassaaditöölise tööpakkumisele vastas kolme nädalaga 20 inimest, kellest vaid viis olid seda ametit kunagi proovinud. Kui otsisime valvurit, saime kahe nädalaga umbes 60 sooviavaldust inimestelt, kellest pooled võinuks kandideerida ka ehitustööliseks.

Selle probleemiga seistakse silmitsi üle Eesti, kuid kõige teravam on väärt tööjõu põud Tallinnas ja Harjumaal, kust enamik häid töömehi on läinud kõrgeimaid palku teenima hoopis Soome. Ja lausa naiivne on loota, et need mehed sel aastal Eestisse tööle tagasi tuleksid.

Nii tõsise probleemi lahendamiseks tahab Maalrite Liit, mille liikmed meiegi oleme, koostöös töötukassaga koolitada märtsi lõpuks välja 400 inimest, kes oleksid pädevad soojustustöid ja nendega kaasnevaid töid teostama. Avaldused on töötukassale esitatud ja senini on töötukassa näidanud üles suurepärast koostöötahet. Kuid mured pole sellega veel lõppenud. Selgus, et Eestis ei ole ka inimesi, kes suudaks soojustustööde teoreetilisi ja praktilisi koolitusi korraldada. Samuti ei saa töötukassa nende inimeste väljaõpet rahastada.

Koolitagem siis koolitajaid! Praegu loodame riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse otsusele eraldada raha koolitajate koolitamiseks. Meie nägemuses võiks nende inimeste väljaõpe toimuda Tallinna Ehituskoolis (4 spetsialisti), Tartu Kutsehariduskeskuses (2), Narva Kutseõppekeskuses (2), Valgamaa Kutseõppekeskuses (2), Pärnumaa Kutsehariduskeskuses (2) ja Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses (2). Need 14 spetsialisti oleksid siis omakorda valmis õpetama välja uusi soojustussüsteemide paigaldajaid. Usun, et neist 400 inimesest hakkavad vähemalt pooled ka õpitud alal tööle. Maalrite Liidu liikmed (ja ka mitteliikmed) garanteerivad koolituse läbinutele vähemalt katseajalise töökoha. Ainuüksi meie firma suudaks juba kevadel tööle rakendada umbes 100 uut inimest.

Kui inimesed jäävad täiskasvanute ümberõppe raames koolitamata, muutub olukord kevadeks, mil soojustustööde maht on järsult tõusmas, päris meeletuks.

Riigi asjaajamises torkavad pidevalt silma läbimõtlemata ja poolikud lahendused. Alati võib ju öelda, et küll turg kõik paika paneb, kuid mina kardan, et mitmed kortermajad ja ka Riigi Kinnisvarale kuuluvad hooned jäävad spetsialistide puudumise tõttu lihtsalt renoveerimata.

Ilmselt just selliste lapsikuste pärast, mis erasektoris kõne alla ei tuleks, kutsutakse ka keskkonnaministeeriumi juba ammu keskkonnamüsteeriumiks.

Autor: Meelis Karro