Lars Christensen: olen nüüd oma optimismiga valge vares

Kahtlesite viimase minutini, kas Eesti pääseb devalveerimisest ja liitub euroga. Nüüd on see sündinud. Paul Krugman ütleb, et ei tea, kas õnnitleda Eestit või kaastunnet avaldada. Mis on Teie arvamus? Kahtlesin viimase minutini pigem euroala kui Eesti pärast. Et keegi ütleb seal, et praegu uusi liikmeid vastu ei võta. Eestil vedas - usun, et nüüd tuleb euroala laienemises väga väga pikk vaheaeg.

Nõustun Krugmaniga selles osas, et eurol on plussid ja miinused. Mis puutub devalveerimisse, siis minu seisukoht on alati olnud, et see on poliitilise valiku küsimus. Ujuva kursiga Island on kriisist kiiremini toibunud kui Läti, samas on Saksamaa ja Soome väga edukad eurotsoonis. Seotud või fikseeritud kurss - see üksi edu ei taga.

Millist mõju euroga liitumisest oodata? Ma ei tähtsustaks seda üle. Kui Eesti oma riigi rahanduse korras hoiab ja jätkab tööturu reforme, on väga head võimalused kriisist edukalt toibuda. Kui Eesti ütleb, et oleme nüüd euroalas sees ja võime käituda nagu Kreeka, siis saabki Eestist üks Kreeka.

Kas euro tõstab usaldusväärsust kogu piirkonna vastu - see oleks olnud nii, kui Läti ja Leedu olnuks euroga liitumisele lähemal. Takistuseks võib saada Läti suur võlakoorem ja Leedu eelarve defitsiit. Ja kui ka õnnestub euronormid täita, kerkib küsimus, mis meelsus valitseb euroalal. Kas liit on valmis vastu võtma Lätit, mis on saanud abilaene ELilt ja IMFilt, ajal, mil euroala arutab ise Kreeka, Iirimaa ja Portugali võlgade restruktureerimist?

See on aga hea, et ELis on tugev poliitiline tahe eurot kaitsta. Ikka on lõpuks lahendus leitud.

Euroopa Keskpank hoiatas Eestit inflatsiooni eest, nüüd olemegi hädas. Praeguse inflatsiooni näol ei ole tegemist püsiva hinnatõusu probleemiga. Inflatsioon on kõrge, kuid seda kannustavad ajutised tegurid - energia ja toidu hind ja üleminek eurole, mis üldise hinnatõusu ootuse tõttu on ka teistes riikides hindu kergitanud. See ei jää nii. Nagu ütles mu suur eeskuju Milton Friedman, on inflatsioon alati ja kõikjal rahapakkumise küsimus. Kui vaadata rahapakkumise kasvu, uusi laene, tööturu seisu, siis viitavad need pigem deflatsioonile. Kui ettevõtjad jätkavad hindade tõstmist, siis ühel hetkel inimesed lihtsalt ei osta enam.

Ja ei maksa unustada, et rahapakkumine ja inflatsioon on euroalal Euroopa Keskpanga, mitte Eesti poliitikute reguleerida. Eesti poliitikud saavad hea seista, et turul konkurents toimiks.

Kas inflatsioon teeb tühjaks vaevaga saavutatud nn sisemise devalveerimise? Siin on paradoks jah. See risk on, kui inflatsioonist tekib palgatõusu surve, mis omakorda toidab inflatsiooni. Kuni seda pole juhtunud, jätkub konkurentsivõime paranemine. Palgad peavad veel alanema.

Euro ei lahenda struktuurseid probleeme - kus on kõige teravam muudatuste vajadus? Tööturul tehtu on samm õiges suunas. Samas terendab Eestile väga suur probleem demograafilisest olukorrast. See on palju laastavam kui kinnisvaramull, mille tagajärjed on võimalik mõne aastaga likvideerida. Kui Eesti tööealiste inimeste arv järgmistel kümnenditel kolmandiku võrra väheneb, on see tohutu muutus majanduses ning valitsuse tuludes ja kuludes. Aga seda on täna raske aduda. Ja sellega seostub vastuoluline immigratsiooni teema.

Kas Eesti lihtne maksusüsteem on oma töö teinud ja aeg on kasutusele võtta euroopalik astmeline tulumaks? Euroopalik või skandinaavialik ei tähenda veel kvaliteedimärki. Rõhutaksin, et Skandinaavia riigid ei loonud heaolusüsteemi enne, kui nad jõukaks said. Kui tahate vaeseks jäädagi, siis palun, kehtestage kulukas heaolusüsteem enne jõukaks saamist. Euroopal tuleks pigem kopeerida Eesti ühtlase määraga süsteemi ja mitte vastupidi. Sama ütlen ettevõtete maksustamise kohta. See on lihtne ja selge ja investoritele atraktiivne. Tuluvahede tasandamiseks ühiskonnas ei ole aga maksusüsteem tõhus vahend - tahate vaesemaid aidata, saatke tšekk. Jäävad ära igasugused kõrvalmõjud maksude muutmisest.

Mis aitaks vähendada tööpuudust? Kui minna aktiivsete tööturumeetmete teed, tuleb endale aru anda, et see on väga kulukas lahendus. Ei saa niisama lihtsalt Skandinaavia mudelit kopeerida. Põhja-Koreas pole üldse tööpuudust - see ei tähenda veel, et see on hea majandusmudel.

Olen skeptiline kiirete lahenduste suhtes nagu Taanis omal ajal varane pensionileminek. Me ei lahenda probleemi meetmetega, mis olukorda näiliselt parandavad. Mida vaja on, on majanduskasv. Ja selleks on vaja korras riigifinantse, reforme, head maksukeskkonda. Vabandust, ma kõlan nagu Eesti valitsus.

Kui hästi on Balti riikide majandus kohanenud ja kas näete kuhjumas uusi riske? Tundsin end väga üksi, kui ma 2006.-2007. aastal riskide eest hoiatasin. Nüüd olen optimismiga jälle valge vares investorite ja poliitikategijate seas, kes näevad kriisist hirmununa kõikjal juba uusi ohte. Balti riigid on mullistustest lahti saanud. Selleks korraks. Tasakaalutus võib uuesti tekkida, kui sisenõudlus taastub. Praegu on minu suurim mure pigem avaliku sektori rahandus - et see käest lastakse.

Minu optimism Balti riikide suhtes on kriisiga kasvanud - väga meelekindlalt on püsitud õigel kursil. Siin suur tunnustus ka tavainimestele.

Mida näeme - majandus toibub, Eestile prognoosime 3,9% SKP kasvu, mida veab eksport.

Euroalal ei välista ma võlgade restruktureerimist ja mõnede riikide euroalalt lahkumist. Kui see aga juhtub, on turud selle ammu arvesse võtnud ja mingit šokki ei tule. Ja see kõik ei tähenda euro kollapsit.

Danske Banki tänane peaanalüütik Lars Christensen kuulutas 2006. aasta märtsis Islandile majanduskriisi, sealhulgas majanduskasvu vähenemist 5-10 ning valuuta nõrgenemist 25 protsendi võrra. Juba samal päeval pärast hävitavat raportit kukkus Islandi krooni kurss ligi 3 protsenti.

Mees on Äripäevale öelnud: oli raske vaadata, kuidas raporti "saada"-nuppu vajutades võis praktiliselt samal sekundil näha Islandi aktsiaturu ja Islandi krooni kukkumist.

Christensen ennustas 2007. aasta oktoobris: "Euroopat võib tabada oma rämpsvõlakirjade kriis (sarnaselt USAga - toim). Olukord on juba muutumas üsna tõsiseks. Rahaturud põhimõtteliselt ei funktsioneeri Baltimaades."

Lars Christensen ütleb oma toonaste prognooside kohta nüüd nii: "Balti riikide ja Islandi koha pealt läksid meie prognoosid täppi. Viitasime riskidele, mis hiljem väga suurelt realiseerusid."

Samas nendib analüütik, et ei taha aga liiga palju au endale võtta.

"Vahel juhtuvad asjad ilma näiva põhjuseta. Tsiteeriksin Milton Friedmani, kes ütles, et inimesed ja rahvad ei peaks kunagi alahindama õnne tähtsust oma elus. Sama kehtib ebaõnne kohta. Sügav kriis Balti riikides oli paljude tegurite koosmõju tagajärg," ütleb Christensen.