Eesti toiduainete tööstuses on maitseainete sektor võrdlemisi erilises seisus, sest erinevalt kohalikust piima-, pagari- või lihatööstusest tajub tarbija maitseainete kategooriat rahvusvaheliselt. Paljuski on kohalikke tootjaid tabanud fenomen toorainepõhine, sest suur osa sellest tuleb Sauel asuvasse tehasesse Euroopast, Aasiast, Indiast, Lõuna-Ameerikast ja muudest eksootilistest riikidest.
See teeb maitseainete turunduse ja ekspordi justkui "lihtsamaks", sest tarbijal pole maitseainete riiuli ees seistes kõige olulisem kodumaisus, vaid hoopis toote innovatiivsus, kvaliteet ja usaldusväärne bränd.
Jaekettide omatoode ehk private label on maitseainetööstuses muu toidukaubaga võrreldes suhteliselt vähe levinud, sest kõige olulisem on siin stabiilne kvaliteet, mille tagab korraliku tehase ja usaldusväärse kaubamärgiga tootja.
Näiteks Läti, Leedu ja Venemaa kohalikud väiketootjad ei suuda sageli tagada stabiilset maitseaine kvaliteeti ning mis kõige olulisem - teha tootearendust.
15% toodangust siseturule, 85% ekspordiks. Santa Maria Saue tehas toodab ja müüb aastas üle 20 miljoni euro eest maitseaineid, millest 15% müüakse Eestis ja 85% eksporditakse Lätti, Leetu, Venemaale, Valgevenesse, Ukrainasse ja Skandinaavia maadesse.
Kogu Eesti toiduainetööstuse ekspordist moodustab see ca 2,5%, mis võib tunduda väikse numbrina - kuid arvestades, et tarbija toidukorvist moodustavad maitseained rahalises väärtuses vaid 0,5%, on Santa-Maria Saue tehase panus Eesti toiduainete ekspordis märkimisväärne.
Ekspordi seisukohalt on lisaks heale tootele väga oluline usaldusväärsete partnerite olemasolu välisriigis ja oma tiim, kes eksporditurul tegeleb sissemüügi ja turundusega. Santa Maria Saue tehase ekspordi kõige suurem mõjutaja on sissemüük jaekaubandusse. Näiteks müüme 60% Lätti minevast kaubast Maxima ja Rimi kaudu, sarnane olukord on ka Leedus ja Venemaal.
Nendes riikides on ülimalt oluline usaldusväärsete partnerite olemasolu, kes vastutavad logistika ja distributsiooni eest, teavad kohalikke tolli- ja krediidiriske, bürokraatiat ning konkurentsisituatsiooni. Ekspordieelise annab meile Sauel asuva tehase väga paindlik tootmine, müük ja turundus, mis suudab kiiresti reageerida lähiturgude vajadusele. Siin olev meeskond on tegelenud ekspordi arendamisega üle 15 aasta, eelmisel aastal lisandus turunduspiirkonda ka Poola.
Ekspordimahu määrab toiduvalmistamiskultuuri tase. Maitseainetööstuse eksport ja müük on otseselt seotud riigi toiduvalmistamiskultuuriga. Santa Maria rahvusköökide kontseptsioon - mehhiko, tai ja teised sarjad - sündis puhtalt tarbijate ootusest teha kodus samasuguseid eksootilisi toite, mida reisidel proovitakse ja süüakse.
Samas on eksootilisi maitseaineid keerulisem eksportida turgudele, kus "tegijaks" on puljongikuubiku-laadsed maitseained, mis näitab, et kohalikule toiduvalmistajale piisab piltlikult öeldes soolast ja piprast.
Näiteks Lätis ja Leedus on rahvusköögi sarjade müük inimese kohta poole väiksem kui Eestis - sel juhul jääb eksportija kanda ka turu harimine, koostöö kohalike kokkadega ning retseptide mugandamine vastavalt vajadustele.
Eestit võib julgelt pidada kõrge toiduvalmistamise kultuuriga maaks, kus kulutatakse naaberriikidega võrreldes maitseainetele mitu korda rohkem.
Huvitav on fakt, et Santa Maria rahvusköökide sarja läbimüük kasvas Eestis majanduslanguse ajal 30% võrra, ehkki jaekaubanduse tervik läbimüük kukkus 10% võrra - inimesed hakkasid väljas söömise asemel kodus kokkama, katsetama ja proovima.
Maitseainete eksport näitab lähiaastatel kindlat kasvutrendi. Oleme oma müügi ja turundusega töötanud selles suunas, et korrata eksportriikides Eesti maitseaineturu fenomeni, kus 1,3 miljoni elanikuga suurusel turul ostetakse maitseaineid üle kolme miljoni euro eest aastas.
Seega näeme võimalust ekspordi mitmekordistamiseks piirkonnas, kus elab 200 miljonit inimest, mis tähendab Eesti tehase jaoks suuremat tööhõivet ja finantstulu ning Eesti riigile suuremat maksulaekumist tänu kasvavale kasumile.
Autor: Rainer Tammet
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”