Väikese riskiga suurem tootlus

Kuna tähtajalise hoiuse pealt teenitav intressitulu on viimase aastaga Eesti pankades kolinal kokku sulanud ja kerkinud on ka inflatsioonitempo peavad hoiustajad otsima alternatiive.Swedbank teatas mõni kuu tagasi, et keskmised investeerimishoiustele paigutatavad summad on hakanud taas kasvama. Sampo Panga  säästmis- ja investeerimisvaldkonna juht Vitali Antipov märkis, et investeerimishoiused ei ole populaarsed vaid seetõttu, et tähtajalise  hoiuse intressid on madalad, vaid investeerimishoius on unikaalne ka selle poolest, et võimaldab koostada selliseid tulu/riski  kombinatsioone, mida ei ole võimalik koostada kasutades traditsioonilisi turuinstrumente. „Kui investor soovib võtta riski, on see ka oluliselt  paremini arusaadav ja täpselt fikseeritav investeerimishoiuste puhul. Kui investor investeerib otse näiteks aktsiatesse, siis riski ei ole võimalik fikseerida, vaid on võimalik ainult prognoosida,“ tõdes Antipov.

SEB stuktureeritud derivatiivide osakonna juhataja Jaak Raivo sõnul sobivad investeerimishoiused kõige paremini pikaajalist rahapaigutust otsivale kliendile, kelle on samas oluline tema investeeringu põhiosa säilimine. Huvigrupiks on kahte liiki kliente: investorid, kes ei  soovi riskida oma kapitaliga või kes soovivad omada selget arusaama riskidest,  samas aga ei ole rahul fikseeritud tootluse (eeskätt tähtajaliste hoiuste) instrumentidega ning investorid, kes omavad  kogemust investeerimisfondide osas, kuid nende jaoks on fikseeritud risk tähtsam kui võimalus lõpetada oma investeering igal ajahetkel. 

Ka kaotades võidab?

Kuigi tavaline hoius suurt intressi ei pruugi teenida, siis investeerimishoiuse puhul jääb ka võimalus, et kliendi raha ei teeni mingit intressi, lisaks veel ka infaltsiooni mõju. Voore märkis, et ka hariliku tähtajalise hoiuse intress ei kaitse täna täiel määral  inflatsiooni eest. „Investeerimishoius on sarnane tähtajalise hoiusega ent selle intress ei ole üldjuhul ette kindlaks määratud, vaid sõltub erinevate  finantsturgude liikumisest. Investeerimishoius ühendab endas võimaluse heaks tootluseks ja deposiidi turvalisuse, võimaldades saada kasu turul toimuvatest tõusudest, samas kaitstes kliendi raha turulanguste eest,“ selgitas Voore.

Raivo tõi välja, et  kuna investeerimishoiuse tootlus on seotud kiiresti muutuvate finantsturgudega, on sellega võimalik teenida suuremat intressi kui tavaliste hoiustega. Samas Raivo sõnul pole investeerimishoiuste tänased tootlused võrreldavad aastatel 2004-2007 enne maailma finantskriisi teenitud intressidega. „Selle põhjuseks on eelkõige püsivalt madalad intressimäärad, mille tõttu on osalusmäärad alusvara tootluses oluliselt langenud. Suuremate hinnakõikumistega alusvarad nagu toorained ja arenevad turud on kõige suuremaid intresse teeninud, aga langusperioodidel on nende puhul ka kõige suurem tõenäosus ilma intressita jääda,“ rääkis Raivo.

Tootluse valemeid uuri hoolikalt

Kui pangad reklaamivad investeerimishoiust pea riskivabana, siis mitmed kriitikud on pahandanud, et see päris nii pole. Norra kõrgema kommertskooli doktorant, endine maksu- ja tolliameti peadirektori asetäitja Dmitri Jegorov jagas hiljuti oma pettumust, sest jäi investeerimishoiusega miinusesse.  „Hoiuse intressimäära arvutab pank küll arusaadava valemi järgi, mis on "(lõppväärtus - algväärtus)/algväärtus", kuid pakkumistingimustes on lõppväärtus "aritmeetiline keskmine vastava aktsia sulgemisväärtustest teisestel hindamispäevadel",“ rääkis Jegorov.

Raivo märkis, et mitme hindamispäeva aritmeetilise keskmise arvutamine on üle maailma levinud viis struktureeritud toote lõpphinda arvutada. „Lõpphinna arvutamisel võetakse tavaliselt arvesse vaid hoiuperioodi viimase aasta või poolaasta jooksul fikseeritud näitajate keskmine. See vähendab kliendi riski, et hoiuse lõpptulemus sõltub hoiuse lõpul vaid ühe kindla päeva ettearvamatust väärtusest. Loomulikult tähendab see teiselt poolt ka väheneva tulu võimalust. Kumb reaalselt lõpuks paremaks osutub, sõltub juba konkreetsetest hinnaliikumistest - tõusval turul on lõpphind alati keskmisest kõrgem ja langeval turul vastupidi,“ sõnas ta.

Voore sõnul on lõppväärtuse defineerimine hindamispäevade aritmeetilise keskmisena põhjendatud juhul, kus alusvara perspektiiv järgneva 12-18 kuu lõikes on positiivne, ent edasise osas analüütikute arvamused kas lahknevad või prognoositakse mõningasi korrektsioone. Seega võimaldab aritmeetilise keskmise meetod maandada riske, mis seonduvad investeerimishoiuse hoiuperioodi lõpuga. „Teiseks on aritmeetilise keskmise meetod põhjendatud olukordades, kus alusvara väärtus võib hoiuperioodi jooksul oluliselt kõikuda. Turg võib liikuda prognoositust erinevalt, ent turgude käitumist kuni hoiuperioodi lõpuni on keeruline prognoosida ning seetõttu lähtub pank hoiuse tingimuste koostamisel oma parimast teadmisest,“ rääkis ta. Antipov toonitas, et lõppväärtus peab  kindlasti olema selgelt defineeritud. 

Mis on mis Investeerimishoius on tähtajaline hoius, mille intress sõltub erinevate väärtpaberiturgude liikumisest. Investeerimishoiuseid on riskipreemiaga ja ilma. Riskipreemiaga hoius ei pruugi tagasi teenida hoiuse alguses tasutud riskipreemiat. Riskipreemiata hoius investorile otsest kahju tuua ei saa.Nulliga võivad lõppeda kõik investeerimishoiused, millel puudub garanteeritud intress. Riskipreemia võimaldab saada suurema osalusmäära. Riskipreemiaga hoiusetüüp sobib seega investorile, kes soovib saada suuremat tootlust ning kes on valmis kaotama maksimaalselt riskipreemiale vastava summa. Osalusmäär on protsent alusvara positiivsest hinnamuutusest, mille ulatuses hoiustaja hinnaliikumisest osa saab. Investeerimishoiuse alusvaraks on reeglina konkreetse majandussektori või piirkonna aktsiaindeks, toorained, valuutad või turu liikumisest sõltumatud strateegiad. Kõikide hoiusetüüpide ühtseks tunnuseks on hoiusumma tagastamine 100% ulatuses, kui klient hoiab hoiust hoiutähtaja lõpuni. Hoiuse ennetähtaegsel katkestamisel tuleb arvestada katkestamistasuga (reeglina kuni 10% hoiusummast), seega oleks mõistlik hoiusesse investeerida üksnes summa, mida hoiuperioodil kindlasti kasutusse ei ole vaja võtta.  

Investeerimishoiuste rühmad:   •        Intressimääraga seotud  hoiused   •        Aktsiatega seotud  hoiused   •        Valuutade ja  toorainetega seotud hoiused   •        Hübriidhoiused   Eestis kasutatakse peamiselt kõige lihtsama struktuuriga  investeerimishoiuse komponeerimise viisi – tähtajaline hoius ja optsioon (või  optsioonide korv) teatud alusvarale. Maailmas kasutatakse aga  investeerimishoiuse alusvaradeks ka keerulisemaid struktuure, kus alusvaraks  võivad olla ka fiktiivsed aktivad – dispersioon, volatiilsus, portfellis asuvate  aktivate alfa- või beeta-kordajad jne.   Kui investeerimishoiuse struktuuris puudub fikseeritud tootlusega komponent (tähtajaline hoius, võlakiri), siis sellise hoiuse puhul võib investor kaotada osaliselt või tervikuna kogu investeeritud vahendid, aga sellist liiki hoiuseid emiteeritakse tavaliselt väga kogenud  investoritele, kes on valmis võtma sellega kaasnevaid riske. Väga harva pakutakse selliseid investeerimishoiuseid avalikult (enamasti suletud pakkumiste näol teatud privaatpanganduse klientidele).  

Peamised riskid – krediidirisk ja tururisk. Krediidirisk seondub panga maksevõimega ning seda riski maandatakse muuhulgas hoiuste tagamisega tagatisfondi poolt seaduses sätestatud ulatuses. Tururisk puudutab investeerimishoiuse intressiosa – barjääridega ja tavalise osalusmääraga tüübi puhul tähendab see seda, et turu liikumisel ebasoodsas suunas intressi ei maksta. Riskipreemiaga hoiuse puhul võib tururiski realiseerumine tähendada aga ka seda, et intressi küll makstakse, ent see on väiksem kui makstud riskipreemia.

Pane tähele!Alates 1. jaanuarist 2011 sõlmitud investeerimishoiuse intress maksustatakse kehtiva tulumaksu määraga. Alates 01.01.2011 on võimalus siduda investeerimishoius investeerimiskontoga ning seeläbi tulumaksu tasumist edasi lükata. Investeerimishoiuse sõlmimise hetkel peab klient teavitama panka, et hoius sõlmitakse  investeerimiskontol olevate vahendite eest. Sel juhul pank ei pea teenitud  intressidest tulumaksu kinni. Investeerimiskontoks võib olla tavaline arvelduskonto, mida investor järgmisel aastal deklareerib oma  investeerimiskontoks. Tulumaksu arvestatakse teenitud intressilt. Kui intressi ei teenita, tulumaksu kinni ei peeta. Samas kui investeerimishoiuse tootlus on positiivne, võib ka peale tulumaksu kinnipidamist kliendi poolt kättesaadud intress olla suurem kui tähtajalise hoiuse korral. Mida paremat tootlust investeerimishoiuse alusvara pakub, seda suurem on jätkuvalt ka klienti poolt teenitav tulu.Kuna investeerimishoiuse kehtivusaeg on üldjuhul mitu aastat ja kliendi soovid investeerimiskonto kasutamise osas võivad selle aja jooksul muutuda, siis saab klient hoiuse kehtivuse ajal seda määratlust vabalt muuta. Pank lähtub tulumaksu kinnipidamisel kliendi viimasest määratlusest. Riskipreemiaga investeerimishoiuse puhul on investeerimiskonto kasutamine mõistlik kuna riskipreemia osa (harilikult 10% hoiusummast) on võimalik arvestada investeerimiskonto sissemaksena.Investeerimiskontolt saab tulumaksuvabalt välja võtta sama suure summa, kui on sinna sisse makstud. Sissemakselt ületavalt summalt tuleb maksta tulumaksu. Seetõttu suurendab investeerimiskontolt sõlmitud investeerimishoiuse riskipreemia osa summat, mida on võimalik kliendil välja võtta tulumaksuvabalt. Investeerimishoiustele, mis on sõlmitud kuni 31.12.2010 ja lõppevad enne  31.12.2013, makstav intress on endiselt tulumaksuvaba.  

Allikad: Swedbank, SEB, Sampo

Finantsinspektsioon hoiatab!Investeerimishoiustesse investeerimine ei ole alati riskivaba. Finantsteenuste – näiteks hoiuse ja investeerimise - kombineerimine võimaldab teenuse pakkumisel ja reklaamimisel lihtsustatud lähenemisi. Teenuse sisu täpsemalt analüüsimata võib tekkida ekslik arvamus investeerimishoiusest kui täiesti riskivabast investeerimisviisist.Riskipreemiaga investeerimishoiusse investeerimisel võib saada ka kahju. Seda juhul, kui hoiulepingu tähtaja lõppemisel väljamakstava intressi summa ei ületa riskipreemiaks makstud summat.Investeerimishoiuse intress ei ole üldjuhul garanteeritud. Kui investeerimishoiuse alusvara väheneb, siis võib pank intressi mitte maksta. See tähendab, et klient tähtajaliselt investeerimishoiuselt tulu ei teeni.