George W. Bushi ajal välisministeeriumis abiminister olnud James K. Glassman kirjutab ajakirja Forbes veebilehe blogisissekandes Tallinna Vee näitel välisinvestorite kimbutamisest Eestis.
Nii nagu teistes endistes Nõukogude Liidu vasallriikides, ei ole ka Eestis äritehingud valitsuse meelevaldse sekkumise eest kaitstud. „Mõned võivad isegi öelda, et Eesti on nakatumas „Venemaa haigusesse“, nendib Glassman ja leiab oma sõnadele toetust IFC ja Maailmapanga koostatavast Doing Business Indexist. Eesti on koondarvestuses küll kõrgel 17. kohal, kuid investorite kaitse näitajalt alles 183 riigi seas 59. kohal. Samal tasemel Türgi ja Nigeeriaga.
Glassman kirjeldab, kuidas Eesti riik on 2001. aastal Tallinna Vee erastamise järel korduvalt toona sõlmitud lepingu tingimusi ühepoolselt muutnud, kehtestades uusi seadusi ja norme. Kõik see riskib nüüd järsult kahandada Tallinna Vee tulusid ja börsiväärtust.
Väikeriik nagu Eesti vajab eduks välisinvesteeringuid ega saa endale lubada väliskapitali minemapeletamist. Tallinna Vee ümber toimuv riskib aga just seda teha, nendib autor.
Seotud lood
Konkurentsiamet ei kooskõlastanud mullu novembris AS Tallinna Vesi poolt esitatud 2011. aasta hinnataotlust. Ettevõte vaidlustab Eesti ametivõimude otsuse, seni aja kehtivad 2010. aasta 1. jaanuarist kehtestatud hinnad.
Tallinna Vesi ASi aktsionärid on koondanud jõud ning võtnud kuulda ettevõtte juhatuse esimehe Ian Plenderleithi palvet tulla veettevõttele appi ja esitanud Euroopa Liidu Komisjonile omapoolse kirja ja palve.
AS Tallinna Vesi rõhutab veelkord, et ettevõte taotles konkurentsiametilt erastamislepingul põhinevat hinnatõusu, esitades kõik seaduse täitmiseks vajalikud dokumendid.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”