Raviasutused valmistuvad streigiks

Streigi ajal töötavad kiirabi ja erakorralise meditsiini osakonnad ning patsientidele antakse vältimatut arstiabi. Plaanilist arstiabi osutatakse kuni 18aastastele lastele, rasedatele ja onkoloogilist ravi saavatele patsientidele. Streigi maksimaalne võimalik ulatus on kogu plaanilise arstiabi peatamine suurtes linnades kuni paariks kuuks.

Ettevalmistused on streigi nimel käinud juba mõnda aega.­ Põhja-Eesti Regionaalhaigla usaldusarst Jaan Tepp ütles, et nad kohtusid haigla juhtkonnaga sel teemal septembri alguses. “Seaduse järgi tuleb tööandjat kaks nädalat ette teavitada,” sõnas ta.

Haiglad valmistuvad

Suhtlemine streigi ettevalmistajate ja tööandjate vahel on Eesti Haiglate Liidu juhi Urmas Sule sõnul sujunud konstruktiivselt. “Praegu toimuvad streigi korraldajate ja tööandjate vahel konsultatsioonid, kus määratakse kindlaks tööseisaku korralduslik pool. Jälgitakse, et osaliste vahel ei tekiks tüli, patsiendid kannataksid võimalikult vähe ja streik toimuks seaduslikult,” kommenteeris Sule.

Küsimusele, kuidas raviasutused tööseisakuks valmistuvad, vastas haiglate liidu juht, et kuna varem ei ole sellist aktsiooni toimunud, siis ei olegi valitsevas infomüras mõttekas oletada, mis ja kuidas täpselt juhtuma hakkab.

“Üks on selge, tegelikud abivajajad ei tohi arstiabita jääda. Samas on keerukas määratleda, kust läheb piir vajaliku ja plaanilise abi vahel. Korraldada tuleb järjekorra pidamine ja unustada ei tohi õiglust. Neid aspekte ja peeneid detaile on siin väga palju,” jätkas Sule. Tööseisak tähendab haiglale ka majanduslikku lööki, kuid kahjusid saab hinnata alles pärast streigi lõppu.

Perearst ootab teist õde

Streigi vältel suureneb Sule sõnul eelkõige EMO koormus ja see läheb kalliks. Kui palju EMOsse lisajõudu varutakse, on iga haigla enda otsustada.

Kui riiklikes haiglates olid eriarstid ja tervishoiutöötajate kutseliiduga ühinenud õed streikimise suhtes algusest peale kindlad, siis erahaiglatest kinnitati, et nemad streigiga ei liitu. “Kui me ise endale ja oma kliiniku kolleegidele palka maksame, siis mida me ikka streigime,” leidis Taastava Kirurgia Kliiniku üks juht Tiit Meren.

Perearstid ja õed langetasid oma otsuse eelmise nädala lõpus. Neljapäeval Tartus kogunenud õdede liidu erakorraline volikogu moodustas aktsioonikomitee, kes valmistab ette tervishoiutöötajate palganõudmisi toetavaid tegevusi.

“Pooleli olevate palgaläbirääkimiste vältel me streikida ei tohi. Õdede liit väljendab oma solidaarsust väärikat palka nõudvate toetusaktsioonidega,” ütles liidu juht Ester Pruuden.

Perearstid on sidunud oma streigiotsuse riigi lubadusega anda praksisesse teine pereõde. Haigekassa nõukogule esitatud eelnõus on ettepanek anda õigus teisele pereõele neis praksistes, mis on täitnud haigekassa kehtestatud kvaliteedikriteeriumid. 

Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Diana Ingerainen ütles pärast reedest haigekassa nõukogu, et streigiotsuse langetavad nad pärast 26. septembril toimuvat volikogu.

KOMMENTAARID

Loodetavasti ei kesta streik üle paari kuu

Katrin Rehemaa

Eesti Arstide Liidu peasekretär

Eesti Arstide Liidu liikmed on aastaid kogunud liikmemaksudest raha streigifondi, mis on nüüd päris korralik.

Oleme otsustanud, et streigi tõttu saamata jääv töötasu hüvitatakse arstide liidu liikmetele sellest fondist, vahest mitte sajaprotsendiliselt, kuid valdav osa kindlasti.

Muidugi oleneb kõik streigi kestusest, loodetavasti ei lähe see pikemaks kui paar kuud.

Minu teada hüvitab töötasu kaotuse oma liikmetele ka kutseliit.

Teist pereõde on vaja elanike vananemise tõttu

Diana Ingerainen

Eesti Perearstide Seltsi juht

Kui vaatame elanikkonna demograafilist struktuuri, siis on toimunud lühikese ajaga kiire vananemine. Meeste eluiga on pikenenud ligi kümme aastat ja naistel üle kümne aasta. See on paljuski meie tegevuse tulemus ja tähendab reaalset tööd nende inimestega. Võrreldes 2006. aastaga on mul praegu poole rohkem kroonilisi haigeid ja nende jälgimiseks on ka rohkem raha vaja.

Teise pereõe nõue on koalitsioonilepingus sees, mis tähendab, et sellest on poliitilisel tasemel aru saadud, aga astutud ei ole ühtegi sammu. Öeldakse, et raha ei ole. Vastame, et siis ei saa me ju ravida. Vastu öeldakse, et peame, sest nii on sätestatud. See on täielik absurd. Järjekordade eest saab karistada, aga raha nende lühendamiseks ei anta.

Streik ei ole lahendus

Ivo Saarma

ASi Fertilitas juht

Meie haigla streigis ei osale. Olen seisukohal, et streigiga ei lahenda midagi. Arstide väljarände probleem on muidugi olemas ja muutub üha tõsisemaks, aga lahenduseni saab jõuda vaid läbirääkimistega ja mitte kohe.

Praegu on arstiteaduskonda küllaltki suur konkurss ning ilmselt minnakse juba õppima selle teadmisega, et Euroopa Liidu tööjõuturg on avatud.

Võimalik, et riigieelarvelistel kohtadel õppinuile tuleks taastada kohustus pärast residentuuri lõpetamist teatud aeg (näiteks kolm aastat) Eestis riigi nõutud erialal töötada või õppekulud tagastada. 

Praegune palgatõusu nõudmine on üsna deklaratiivne ja käib riigile ilmselt üle jõu. Olen arvamusel, et see ei peata ka arstide väljarännet. Palk ei ole kindlasti ainuke põhjus, miks arstid siit lahkuvad.

Palgatõus saab toimuda üksnes siis, kui muutub teenuste piirhind. See tähendab suuremat omavastutust ja pikemaid järjekordi, aga sellest ei taha kumbki pool rääkida. Praegune süsteem töötab väikeste tööjõukuludega ja Euroo­pa Liidust peale voolava tohutu rahaga, mille kulul saab normaalselt elada kindel sihtgrupp.

Teenuste hinda ei ole aastaid muudetud ja selle tõusust ei tahetagi rääkida. Raha juurde andmisel ütleb riik alati, et vähendage järjekorda. Tekib küsimus, kelle või mille pealt saab seda lõputult teha. On aeg mõelda, millises ulatuses saame me solidaarset tervishoidu pakkuda.

Kindlasti on üks põhjuseid, miks Eestist lahkutakse, asjaolu, et tüsistuste tekkimisel patsiendile peab arst kohtus tõestama, et ei ole kurjategija. Isegi arsti tehtud raviviga ei tee teda veel kurjategijaks. See tuleks ükskord selgeks rääkida. Kuskil Skandinaavias ei kohta sellist olukorda ja suhtumist.

Need summad, mis kohtutes sel moel kulutatakse, on sageli tohutud. Järelikult tuleb koos solidaarse tervisekindlustusega tervishoiutöötajatele pakkuda vastutuskindlustust – sellist nagu näiteks Soomes.

Ja ärme räägi, et me ei suuda seda üleval pidada – see peab kuuluma raviteenuse hinna sisse. Pärast seda kaob tervishoius kohe hulk pingeid ja muutub ka avalik suhtumine. Suhtlemine läheb sõbralikumaks ja bürokraatia hulk väheneb.

Tervishoius ei ole vaja alati süüdlasi otsida. Tüsistuste tekkimisel peab neist rääkima, et neid edaspidi vältida. See on oluline aspekt, miks on Soomes palju rahulikum töötada.

Mõtteid on veelgi ja ilmselt paljudel. On aeg alustada poliitikutega tõsist dialoogi. Minu arvamuse kohaselt streik lahendust ei paku.

Autor: Violetta Riidas, Rivo Sarapik