Kuhu kadus jalgpallist aus mäng?

Eelmisel nädalal selgus, et Eesti teenis osalemise eest kokkuleppemängus Bulgaariaga 2011. aasta veebruaris 40 000 eurot. Tõsi, kokkuleppemängus osaleti enese teadmata, kuid kaks probleemi jääb.

Esiteks, kokkuleppemängu tagamaade selgitused tulid alles siis, kui tehing aasta hiljem paljastati. Teiseks, vaatamata sellele, et kokkuleppemängu toimumine on tõendatud, ei põlatud musta raha ära, vaid kirjutati ilmselt eelarvesse. Eesti koondis on ka varem sõprusmängus osalemise eest honorari saanud, kuid varem pole paljastatud, et tegu oli kokkuleppemänguga. Miks ei teavitatud honorarist kohe? Ja kas poleks olnud mõistlikum sellest rahast loobuda või näiteks annetada heategevuseks? Praegu jääb tehingule igal juhul kibe mekk manu.

Kui Norra politsei puistas jalgpalliklubi Fredrikstad kontorit, kus aastaid leiba teeninud Eesti jalgpalli raudtala Raio Piiroja, said teatavaks hallid skeemid, mille alusel makstakse jalgpalluritele töötasusid. Piiroja sai klubist palka, kuid kuna ta müüdi edasi “investoritele”, siis teda vahendanud ja Aivar Pohlaku juhitava ettevõtte Sport & Net Grupp kaudu sai Piiroja veel stipendiumina lisatasu. Maksudega mängimise taunimise või tuha päheraputamise asemel nimetas jalgpallikorüfee Pohlak selliseid skeeme normaalseks.

Argument, et “teised teevad ka nii”, on nõrk. Kuhu jääb aus mäng (fair play)?