Kreeka eurost väljaviskamine on ohtlik mõttemäng

Kiire vastus on ei. Pigem mõjuks Kreeka krahh euroalale veelgi laastavamalt kui kunagi varem, leiab agentuuri Bloomberg arvamustoimetus.

Pikka aega välistasid euroala liidrid Kreeka võimaliku euroalalt lahkumise. Anti aru, et selline asjade käik oleks n.ö vastastikku hävitavate tagajärgedega. Lisaks sellele, et kaasneks hulk juriidilisi komplikatsioone, kerkiks ühe riigi lahkumisest kohe küsimus, kas veel mõne riigi lahkumisega kogu euroala lõpuks kokku ei kukuks.

Nüüd on aga Saksamaa ja teiste Põhja-Euroopa riikide juhid hakanud julgemalt avaldama arvamust, et ehk polegi Kreeka rahaliidust lahkumine nii mõeldamatu samm. Kuna Kreeka majanduse väljavaated on järjest tumenenud ja väsimus lõpututest kärbetest ilmne, võib idee edasi areneda veel ka pärast seda, kui tint Kreeka uuel abipaketil on kuivanud. Täna peaksid selle heaks kiitma Brüsselisse kogunenud euroala rahandusministrid.

Pealtnäha võib ju jääda mulje, et Euroopa on vastupidavam kui mõned kuud tagasi. Euroopa Keskpanga ligi 500 miljardile eurole küündinud likviidsuslaenud pankadele on turud maha rahustanud. Itaalia ja Hispaania võlakirjade tootlus on alanenud, jättes mulje, et investorid ei muretsegi enam eriti Kreeka hädade võimaliku leviku pärast teistesse riikidesse.

Suures osas on tegemist siiski vaid kosmeetilise muudatusega. Euroopa Keskpank on võlakirjde intressimäärad alla toonud pakkudes teenimisvõimalust, mis pikka mõtlemist ei vaja: osta enam kui 5%se tootlusega euroala riikide võlakirju, kasutades sellesk keskpangast 1%se intressimääraga laenatud raha. See on aidanud Itaalial ja Hispaanial odavamalt võlakirju emiteerida, suurendades samas riske Euroopa Keskpanga bilansis.

See ei oleks probleem, kui usaldus euroala võlgades riikide vastu oleks päriselt taastumas. Kahjuks ei ole see nii.

Itaaliast kiireneb kapitali väljavool. Detsembri lõpus olid eurosüsteemi keskpankade netonõuded Itaalia keskpanga vastu ligi 200 miljardit eurot võrreldes 89 miljardi euroga mullu oktoobris ning 19 miljardi euroga juulis. Sellised kohustused kasvavad, kui itaallased oma raha riigist välja viivad või kui välismaalased enam oma raha riiki ei too.

Ühel või teisel viisil näitab see trend kui hapraks euroala on muutunud. Kui investorid ja hoiustajad teevad juba vahet sellel, kas raha on hoiustatud Itaalias või Saksamaal, on reaalne oht, et Kreeka lahkumine euroalalt vallandab massilise raha väljavõtmise pankadest ja halvab valitsusvõlakirjade turu. Kui löögi alla satub mõni suure majandusega riik nagu Itaalia, Hispaania või Prantsusmaa, pole küsimus enam selles, kas Saksa maksumaksja tahab abipaketi eest maksta, nagu Kreeka puhul, vaid kas ta seda suudab.

Saksamaa ise on samuti järjest haavatavam. Kapitali sissevoolu tagajärjel võlgnevad euroala keskpangad Saksamaa keskpangale ligi 500 miljardit eurot. Raske on ette kujutada, kuidas Saksamaa need võlad selliselt riigilt kätte saab, mis euroalalt on lahkunud. Tõenäolisem on, et see tuleb kinni maksta Saksa maksumaksjatel.

Selliste arengute vältimine ei ole lihtne. Euroopa liidritel tuleb leppida mitme valusa tõsiasjaga: Kreeka ja Portugal vajavad ulatuslikumat võlgade mahakandmist, et oma rahandus ja majandus uuesti reele saada. Pangad peavad hankima sadu miljardeid eurosid täiendavat kapitali, et taastada usaldust. Ning vaid ülisuur kriisifond – enam kui 3 triljonit eurot - kaitseks maksejõulisi valitsusi spekulatiivse rünnaku eest.

Euro kooshoidmine saab olema kulukas. Samas on see võimalikest alternatiividest oluliselt odavam, leiab Bloomberg.