Uus teooria: mis uputas Titanicu

Kes on Titanicu kassahitti näinud, teab, et laevahuku otseseks põhjuseks oli teele ette jäänud jäämägi, kuid 15. aprillil 1912 toimunud ja 1 517 inimese elu nõudnud katastroofist alates on teadlased juurelnud selle üle, miks kapten Edward Smith vaatamata korduvatele hoiatustele laeva teekonnale jäänud jäämägede osas nii ükskõikseks jäi.

Smith oli kogenud meremees: olles korduvalt seilanud Põhja-Atlandi mereteedel, määrati ta ka Titanicut juhtima. Texase Ülikooli astronoomide meeskond eesotsas Donald Olsoniga on leidnud, et toonane kuu seis tingis enneolematult suure hulga jäämägede esinemise Titanicu mereteel, millega Smith arvestada ei osanud.

Taolised Gröönimaa jäämäed, mille otsa ka Titanic sõitis, jäävad tavaliselt Newfoundlandi madalikele kinni ja ei saa enne uuesti liikuma, kui nad on piisavalt sulanud või neid vabastab tõus. Texase astronoomid leidsid aga, et kuu seis 1912. aasta jaanuaris põhjustas sellise veetaseme tõusu, et palju suuremal hulgal jääpankadel õnnestus Gröönimaast eralduda ja ilma eelneva sulamiseta laevateedele ujuda.

Olsoni sõnul juhtus 4. jaanuaril 1912. aastal see, mis juhtub vaid korra mitme eluea jooksul, kui kuu ja päike satuvad üksteise suhtes sellisesse asendisse, et nende gravitatsioonjõud hakkavad üksteist tugevdama. See kombineerus asjaoluga, et tolle aasta jaanuaris oli kuu 6 minuti jooksul Maale viimase 1 400 aasta jooksul kõige lähemal kaugusel ja päev varem oli päikse ja Maa kaugust üksteisest aasta kõige väiksem. Taoline asjaolude kokkulangevus andis jõudu tõusuveele, mis jäämäed lahti murdis.

Donald Olsoni hinnangul aitavad uuringutulemused seletada, miks laeva kapten hoiatustele nii vähe tähelepanu pööras: tal polnud mingit põhjust uskuda, et suuri jäämägesid jääb tema teele nii arvukalt, nagu lõpuks selgus.   

Autor: Maarja-Liis Mitri