Eestit võib ähvardada Portugali saatus

Jõukate riikide nõrk majanduskasv või isegi langus tähendab seda, et Eesti ekspordi suurendamise võimalused on keerulised. Odavam tootmine liigub endiselt madalamate tootmiskuludega riikidesse, st arengumaadesse. Eesti eeliseks saab nendega võrreldes olla endiselt kvaliteet, paindlikkus ja väiksemad transpordikulud, teataval määral ka parem ärikeskkond, kuid eks konkurendidki, eriti lähipiirkonnas, teavad seda, seisab ta blogisissekandes.

Reaalsed ja olulisemad kasvuvõimalused aga avaneksid siis, kui Eesti suudaks suurendada kallimate toodete-teenuste eksporti või kui suudetaks olemasoleva toodangu müügiturgu laiendada. Väga aeglaselt selline protsess ka toimub, kuid tõesti väga aeglaselt. Jättes kõrvale üksikud tootegrupid, võib juba mõnda aega näha, et Eesti kaupade ja teenuste ekspordi mahud langevad (mitte ilmtingimata rahalises väärtuses, kuid viimasel ajal on ka see selgelt nähtav). Muidugi ei saa välistada, et mingil põhjusel suudab Eesti oma eksporti lähiajal oluliselt tõsta, kuid tõenäolisem on paigaltammumine väikeste hälvetega ühele või teisele poole nullkasvutaset. Üksikute toodete või suurettevõtete ekspordi kasvul ei saa majandus pikalt püsida, kuigi lühiajaliselt võivad just need põhjused pakkuda suhteliselt kenasid ekspordi või tööstustoodangu kasvunumbreid.

Me võime rääkida teatavast riskikartuse paranoiast ning kuigi tegemist on vähemalt üle-euroopalise (kui mitte laiema) nähtusega, on selle eksistents Eestis, kus majandusseis on suhteliselt hea, tulevikuväljavaadete jaoks hävitav. Probleem on selles, et hirmud pärsivad investeerimist uutesse tehnoloogiatesse, uutesse valdkondadesse ja uutesse ettevõtmistesse. Seda tegemata pole aga võimalik isegi keskpikas perspektiivis tootmismahtusid ja seega ka jõukust Eestis suurendada. See tähendab paratamatult sotsiaalsete ja ühiskondlike pingete kasvu, sest riigi võimalused elanike kiiresti kasvanud ootusi rahuldada halveneksid seniprognoositust kiiremini. Praegu on uks Portugali-taolisesse majandusummikusse jõudmiseks pärani lahti ning tundub, et Eesti on üpris lähedal sellest lävepakust üleastumisele.

Avaliku sektori investeeringud toetavad, kuid erasektori omad viivad edasi

Kuigi ettevõtete investeerimisaktiivsus on viimastes kvartalites kasvanud, domineerivad siiski avaliku sektori või sealt saadud rahade toel tehtavad investeeringud. Selline areng ei ole pikaajaliselt jätkusuutlik, tegelikult võib see lõppeda valuliselt juba lähiaastail. On väga suur võimalus, et era- , aga ka riigieelarvelised omainvesteeringud ei suuda katta ELi ja süsinikukvoodi müügist saadud tulude abil tehtud investeeringute vähenemist.

ELi abifondide investeeringud vähenevad ainuüksi seetõttu, et ELi uue eelarveperioodi alguses uute projektide finantseerimist üldjuhul veel ei toimu (ettevalmistus võtab aega) ja vanade finantseerimine lõppeb. See võiks olla lühiajaline negatiivne tagasilöök (küll majanduslikult ebasobival ajal), kuid on üpris tõenäoline, et Eesti saab järgmises eelarveperioodis EList vähem raha investeeringuteks, seda isegi juhul kui suudetakse eelarvekokkulepe sõlmida.

Pangad on küll 2012. aastal mõnevõrra suurendanud ettevõtetele laenuandmist, kuid tegemist on äärmiselt tagasihoidliku nihkega (mis ei pruugi olla püsiv) ning kokkuvõttes võib laenuportfelli dünaamikat iseloomustada endiselt sõnaga „langus“. On üpris tõenäoline, et sama sõna saab kasutada ka 2013. aasta kohta, sest nii laenuandjad kui ka laenuvõtjad on äärmiselt ettevaatlikud ning mõlemaid, kuid eriti laenuandjaid, iseloomustab kinnihoidmine vanadest valikutest (st kinnisvara, nö kindlad tootmisinvesteeringud). Viimased, nagu eespool viidatud, ei annagi põhjust kasvu oodata.

Välisinvesteeringute saamise võimalused on suhteliselt kasinad. Esiteks teeb enamus välisinvestoreid oma investeeringuid traditsioonilisel viisil ja traditsioonilistest põhimõtetest lähtudes: siin aga on Eesti kallinev tootmine tõkkeks, samuti pole paljudes tavapärastes tootmisvaldkondades enam erilist kasvupotentsiaali (eelkõige odav alltöö masina- ja kergetööstuses, ka mitmetes teenussektorites). Teiseks halvab paljusid potentsiaalseid välisinvestoreid (või täpsemalt nende koduturge) majanduslik kitsikus ja ebakindlus. Kuigi siinne odavam tootmine võiks meelitada Soome-Rootsi tootjaid Eestisse, on sellisele tootmisele ka teisi konkurente ning, nagu eespool osutatud, nende tootmise pikaaegne kasupotentsiaal pole eriti märkimisväärne (küll võivad nad anda lühiajalist kasvuvõimalust). Kolmandaks tuleb arvestada sellega, et üldiselt ebakindlas majanduskeskkonnas on riikidevaheline konkurents uute investeeringute pärast muutunud veelgi teravamaks. Kuigi mitmes aspektis on Eesti konkurentsivõime tõusnud, on päris paljudes aspektides Eesti võimekus selles konkurentsis langenud. Optimistid võivad väita, et keskmiselt on Eesti konkurentsivõime tõusnud, kuid pessimistid samavõrd kindlalt, et langenud. Reaalsus sõltub investeerimiseesmärgist ja –valdkonnast ning keskmisena on see hetkel ennem negatiivse kui positiivse varjundiga.

Eelnevast tulenevalt on uute erasektori investeeringute põhiliseks allikaks jäänud ettevõtete omavahendid. Viimaste hulk ja seis on tuntavalt paranenud, kuid eks üleüldine pessimism halvab ka paljusid ettevõtjaid. Probleemiks on uute ettevõtmiste algatamise keerukus, eriti juhtudel, mil selleks on vajalik olulise kapitali olemasolu, mida tihtipeale algatajatel endil pole. Mingil määral on toeks riiklik finantseerimine, kuid esiteks ei tohi see kunagi muutuda kõige olulisemaks uute investeeringute ja ideede realiseerimise allikaks, ning, teiseks, ka riigil on oma eelistused, mis alati ei ole majanduse reaalsete protsessidega kooskõlas või ei suuda neile piisavalt paindlikult reageerida.

Investeeringuid tegemata on võimatu tootmist kiiresti ja oluliselt muuta, see tähendab, et pikaajaliselt jääb kasvupotentsiaal tagasihoidlikuks. Eestil tuleb ka arvestada sellega, et nii mõnigi endine (nt Läti) või praegune probleemriik (nt Kreeka, Portugal) võib lähiaastail muutuda oluliselt atraktiivsemaks investeerimis- ja tootmispiirkonnaks, see aga vähendab Eesti kasvuvõimalusi.

Eelnevast järeldub see, et investeeringute kasv aeglustub lähiaastail oluliselt, seda eelkõige avaliku sektori investeeringute vähenemise tõttu, mida erainvesteeringud vaid osaliselt suudavad asendada. Ühelt poolt tähendab see otsest mõju lähiaastate majanduskasvule, mis väheneb lihtsalt matemaatilisel põhjusel (kuna investeeringute kasv väheneb), kuid teisalt tähendab tagasihoidlikum investeerimine tootmise suurendamise võimekuse langust kaugemas tulevikus. Põhimõtteliselt ei ole välistatud ka investeeringute vähenemine (tõenäolisem 2014. aastal), kuigi praegu veel võib seda lugeda riskistsenaariumi variandiks.

Tarbijad stressis, kuid kulutused kasvavad

Majapidamiste kulutuste taset ja struktuuri mõjutavad säästmiskalduvuse mõningane suurenemine, sissetulekute kasv, hinnatõus ja tulevikuhirmud.

Esmatarbekaupade ja –teenuste hindade ennaktempoline kasv, mis väga tõenäoliselt jätkub ka lähiaastail, sunnib majapidamisi oma kulutusi täpsemalt planeerima ja suurendama turvalisuse sääste. On selge, et selline hinnatõus mõjutab enam keskmise ja sellest väiksema tuluga peresid, samas kui suuremate ja kindlamate tuludega pered tunnevad end suhteliselt kindlalt. Muidugi sõltub see ka perede finantsilistest kohustustest – suure laenukoormaga (sealjuures suurte tuludega) peredel võib esmaste kulude kasv reaalselt majandusseisu halvendada, eriti arvestades asjaolu, et riik pisitasa vähendab oma rolli mitmete sotsiaalteenuste pakkumises ja ei tule toime teiste lubaduste täitmisega (see tähendab väiksemaid tulusid või suuremaid kulutusi, nt lastehoiule).

Esmatarbekaupade ja –teenuste kallinemine tähendab ka seda, et muude kaupade ja teenuste ostmiseks jääb vähem võimalusi, eriti kui säästmiskalduvus, mis 2012.aastal langes, taas tõusma hakkab. Viimase nihe ei osutu tõenäoliselt siiski väga oluliseks: selle võrra, kui palju väiksema sissetulekuga pered oma sääste suurendavad, suurendavad kulutusi suuremate sissetulekutega pered. Siiski võib arvata, et ka viimased on oma kulutuste kasvatamisega oluliselt mõõdukamad kui 2006.-2007.aastal. Säästmiskalduvuse kasvu suurendab ka üldine majanduslik pessimism, mis üpris tõenäoliselt 2013. aasta jooksul levib ettevõtlusest majapidamistesse, mille kindlustunne alles hiljuti jõudis pikaajalise keskmise tasemele.

Kokkuvõttes tarbimine siiski kasvab, kuid suhteliselt mõõdukamas tempos ja tasakaalukamalt. Paljud püsi- ja poolkestvuskaupade ostud, mis kriisi ajal jäid tegemata, on nüüdseks tehtud ning järgneb normaalne jõukuse kasvamisega kaasnev tarbimise tõus ja vanade/kulunud/kasutute kaupade asendamine. Tõenäoliselt suureneb ka teenuste ostmine, osaliselt põhjusel, et riik finantseerimist vähendab, või põhjusel, et soovitakse tulevikulutusi piirata (nt energiasäästu kaudu). Võib oletada, et tasapisi hakatakse suurendama kvaliteetkaupade ostusid ning odavkaupade ostude osakaal hakkab langema (esialgu väiksemates tarbijasegmentides). Sellise arengu põhjuseks on lisaks üldisele keskkonnateadlikkuse kasvule ka asjaolu, et odavtootmise võimalused maailmas ahenevad aegamööda.

Tööturg pingestub veelgi

Hindade tõus on juba muundunud kasvavateks palgatõusuootusteks, osaliselt väljarändeks (lähiajal pärsib seda küll kehv majandusseis põhilistel sihtturgudel) ning osaliselt tööjõu suurenevaks liikumiseks ettevõtete vahel. Viimast soodustab töötajate nappus mõningatel erialadel, kuid eelkõige töötajate kvalifikatsiooni ja töötamisoskustega seotud probleemid (nö kvaliteetsemad töötajad lähevad enamusel erialadel veelgi enam hinda).

Võib oletada, et umbes kaks kolmandikku praegusest ligi 11%-sest töötusest on struktuurne. Ühelt poolt kuuluvad siia alla pikaajalised töötud (ja pealekauba veel hulk mitteaktiivsete alla liigitatud tööturult kõrvale tõrjutuid, eelkõige pensioniealisi inimesi), kuid ka osa lühiajalistest töötutest, kes oma tööoskuste, aga ka töösse suhtumise tõttu tõenäoliselt ei suuda pikalt töökohta hoida. Lühiajaline töötuse tase (2012. aasta III kvartalis 3,2%) on ähvardavalt lähedal piirile (~3%), millest 2006. aastal algas väga tempokas reaalpalga kasv.

Erinevalt tolleaegsest seisust pole aga praegu näha ei kodumaist ega ka välismaist olulist nõudluse kasvu, see tähendab, et ilma toodangut oluliselt muutmata pole palgakasv üldjuhul pikalt võimalik. Võib küll teha ühekordse (nt 2013. aastal) küllaltki olulise palgatõusu, kuid seda eelkõige ettevõtete kasumimäärade vähendamise arvel (need on praegu keskmiselt küllaltki kõrged), kuid jätkuv ja püsiv palgatõus ei ole praeguse tootmisstruktuuri ja ärikeskkonna juures võimalik.

See ongi kõige tõsisem ja olulisem vastuolu Eesti majanduses: tööjõu arvukuse vähenemise ja kvalifikatsiooniprobleemide tõusu tõttu on palgatõusuks tugev ja kasvav surve, kuid ettevõtted ei suuda sellega kohaneda investeeringuteks nappiva finantseerimisvõimekuse ja heade uute ideede vähesuse tõttu. Enamus ettevõtteist ei ole valmis oma töökorraldust muutma (nt kaasama rohkem osalise koormusega töötajaid) ning avalik sektor on kinni tavapärastes ärikeskkonda soodustavates meetmetes (ja varasemast väiksemat efekti, kui üldse mingit efekti andvates meetmetes). Üpris tõenäoliselt saabub tõehetk – nagu tavaliselt – hiljem vajalikust, kuid loota tuleb, et siiski ennem varem kui hiljem. Tõenäoliselt 2013. aastal siiski mitte.

Majanduspoliitilised muutused vähetõenäolised

Valitsus jätkab tavapäraselt, keskendudes eelkõige eelarve tasakaalule, riigi finantseerimise osakaalu vähendamisele ning varjatud bürokraatia ja regulatsioonide suurendamisele-kasvatamisele (võib-olla alati mitte teadlikult). Olulisemad muutused valitsuse käitumises on võimalikud valitsuse erakondliku koosseisu muutudes, sõltudes loomulikult konkreetsetest erakondlikest kombinatsioonidest. Sealjuures tuleb arvestada, et valitsuse muutus ei pruugi tähendada paremat või oludega adekvaatsemat majandus-poliitikat: opositsiooni majanduspoliitilistes ettepanekutest pole näha nende eriti head majandusalast kompetentsust.

Nii nagu 2011. aasta puhul, tuleb ka 2012. aasta puhul tõdeda, et riigieelarve maksulaekumised osutusid prognoosidest paremaks, kuid arvestades tegelikku majanduskasvu, inflatsiooni ja sissetulekute dünaamikat, oleks maksutulu pidanud olema veelgi parem. Selles mõttes on positiivne, et riiklikud majandusprognoosid on kasvuootuste osas tagasihoidlikud. Eelarvepositsioon aitab kindlasti hoida kulutuste üleplaneerimise taktika, mis tuleneb osaliselt erinevate abi- ja toetusfondide kulutuste planeerimise eripärast eelarves. Valitsust on aidanud ka kardetust madalam hinnatõus ehitussektoris, mistõttu paljud investeeringud on osutunud planeeritust odavamaks võimaldades hoida eelarvet ülejäägis ning teha kulutusi ka tulevikus.

Sotsiaalvaldkondades keskendub valitsus kulutuste piiramisele ja efektiivsuse tõstmisele, lootuses saavutada ka pikaajaliselt positiivseid tulemusi ühiskonnas ja majanduses (nt haridus, tervishoid, sotsiaalhoole). Kuigi võimalused on selleks olemas, ei pruugi see alati ja igal juhul nii juhtuda, kuna konkreetsete subjektide käitumine (täpsemini selle käitumise muutus) selgub siiski uues olukorras (mis veel pole üldjuhul realiseerunud).

Samuti püütakse kulutusi või nende kasvu osaliselt lükata erasektori kanda (nt tervishoius), lootuses suurendada efektiivse kasutuse survet, hinna-kontrolli ja vastutustunnet. Kulutuste kokkuhoidu püütakse saavutada ka tsentraliseerimise ja it-rakenduste laiema kasutamisega. Nende puhul on aga märke ülepingutamisest: tsentraliseerimine võib asju teha lühiajaliselt odavamaks, kuid ei pruugi teha asju efektiivsemaks ega ka pikaajaliselt odavamaks; it-lahenduste kaootiline ja kooskõlastamata rakendamine on järjest teravamalt toonud välja ühitamatute paraleelsüsteemide tekke ning ülekulutamise; samuti on ikka jälle püütud teha asju mitte hästi ja eesmärgipäraselt, vaid odavalt, üldjuhul lõppeb see aga kulukate lahendustega.

Võib täheldada, et riigi regulatiivne ja administratiivne sekkumine on tasapisi tõusuteel, osaliselt efektiivsuse tõstmise, ELi reeglite kehtestamise vmt põhjenduste toel. Tunnetatav on bürokraatlike lahenduste osakaalu kasv ning arukate võimaluste kõrvale tõrjumine põhjendusega, et ELi reeglid ei näe nii ette või et seaduses on nii kirjas (või pole lubatud). Tõenäoliselt töökoha säilitamise, kohtulike vaidluste ja meedia tähelepanu vältimise huvides ollakse järjest sagedamini jäigad, ülekorrektsed ja käitumises agressiivsed (tilk tõrva solgib meepoti, kui tilku on mitu, siis võibki lõpuks tunduda, et mett pole potis ollagi). Koostöö erinevate ametkondade vahel pole paranenud, mitmelgi juhul võib märgata hoopis vastassuunalist liikumist. Kahtlematult on palju põhjuseid, miks see nii toimub, kuid aega-mööda on selline administratiivkorraldus hakanud järjest enam pärssima riigi arenguvõimalusi. Kahjuks pole märke, et asi võiks lähiaastail muutuda.

Praeguse valitsuse võimule jäädes ning juhul kui majandusarengud maailmas ja Eestis oluliselt prognoositust ei erine, võib eeldada, et avaliku sektori eelarve jääb lähiaastail enam-vähem tasakaalu. Tulenevalt eurotsooni ees võetud kohustustest on aga oodata riigivõla kasvu ning avaliku sektori netovälisvõla positsioon osutub pikaajaliselt negatiivseks.

Ees on ei hea ega ka halb aasta

Kokkuvõttes on oodata ebakindlate aegade jätkumist, kuigi Eesti jaoks on lähiaastad tõenäoliselt mõneti positiivsemad ja kindlamad, kui paljude teiste riikide jaoks, eriti Euroopas. Teisalt on selge, et lähiaastate arengud määravad selle, mis saab Eesti majandusest kaugemas tulevikus. On mitmeid märke – tööturul ja erainvesteeringutega toimuv, ideede nappus, avaliku sektori lühiajalised eesmärgid ja bürokratiseerumine –, et Eesti võib olla liikumas uude ummikseisu, mis tähendab kallinevat tööjõudu, vähenevaid tootmismahte ning probleeme eelarvega (eelkõige sotsiaalsfääris).

Lõpetuseks traditsiooniline majandusprognoositabel, mille numbritesse tuleb suhtuda kui indikatiivsetesse ja kõige tõenäolisematesse tulemustesse eeldusel, et majandusprotsessid kulgevad enam-vähem ootuspäraselt.