Läheme üle vabatahtliku maksustamise süsteemile

Sundmaksustamise alternatiiv on vabatahtlik maksustamine. See tähendab, et riiklikke ettevõtmisi ei rahastata mitte karistuse ähvardusel, vaid annetustega. Need kodanike annetused võiks olla nimelised – igale annetajale antakse riigilt vastu maksumedaleid täpses vastavuses tema sellel aastal annetatud summa suurusega. Näiteks ühe miljoni euro annetamise eest antakse sinine maksumedal, saja tuhande euro eest roheline maksumedal, kümne tuhande eest kollane jne. Paar korda aastas võiks keskvõimud suurematele ja kohalikud omavalitsused väiksematele medaliomanikele korraldada ka mõne vastuvõtu või maksurongkäigu – ülejäänu võiks jätta ajakirjanduse, sotsiaalsete suhete ja medalinõudlejate konkurentsi hooleks.

Seega ei saa annetajad oma raha eest materiaalseid hüvesid. Miks peaks siis keegi üldse tahtma oma raha annetada?

Vaata, mis ma olen saavutanud! Maksuraha hakatakse tahtma annetada samal põhjusel, miks praegu ostetakse uhkeid maju, luksusautosid ja moodsaid riideid, mis omaniku füüsilisele mugavusele midagi juurde ei lisa (pigem vastupidi). Ikka teiste inimeste lugupidamise, ühiskonnakaaslaste peades loodetavalt tekkiva soodsa arvamuse saavutamiseks. Ainult praegu on selle lugupidamis- ja tunnustustarbe rahuldamine ühiskonnale väga kulukaks tehtud. Auto või maja tootmis- ja ülalpidamiskulud ületavad mõnekümnegrammise metallist maksumedali valmistamise ja hoidmise kulusid. Otstarve on neil aga täpselt sama; signaliseerida ühiskonnale: “Vaata, mis ma olen saavutanud!“

Seega ei piirdu vabatahtliku maksustamise eelised sundmaksustamise ees vaid maksude arvutamise, nuhkimise ja protsessimise kulude ärajäämisega, vaid kokku hoitakse ka luksusasjadele kuluvate tootmisvõimsuste ja keskkonnasaaste arvel. Sinise maksumedali omanik võib ka trammivagunis sõites istuda Cadillaci roolis.

Maksumedalite süsteemi puhul tuleb üle saada kiusatusest seda liialt reglementeerida ja komplitseerida. Süsteem põhineb aul ning peab edukaks toimimiseks olema lihtne ja kergesti arusaadav. Tuleb hoiduda püüetest eri aastate maksumedaleid kuidagi ametlikult “tõlkida” (nt üks 2015. aasta medal = kaks 2025. aasta medalit), sest raha täpne ajaväärtus on suuresti subjektiivne ja raske välja arvutada. Jätkemgi see siis ühiskonnaliikmete otsustada: riik saab seda otsustamist hõlbustada nõnda, et pressib iga maksumedali esiküljele suurelt selle väljaandmisaasta numbri. Inimesed on sellega kätte saanud kogu maksuannetaja austamiseks vajaliku informatsiooni ja võivad austamisel toetuda oma mälule; samuti ajaloolistele andmetele selle kohta, mida mingi rahasumma mingil ajal väärt oli.

Ohud. Suurim oht on asjaolu, et suur osa tavakodanikke ei pea annetuste vääriliseks riiki, mille juhtimises neil puudub võimalus osaleda. Riiki austavad pigem need, kellel on võimalus riigi juhtimises kaasa rääkida: suurema (finantsilise, sotsiaalse, poliitilise jne) kapitali omanikud. Seega ei pruugi maksumedalite saamise auväärsus tavakodanike seas ja ühtlasi ka viimaste vabatahtlikult maksude maksmise motivatsioon osutuda soovitult suureks. Riiklike kulutuste finantseerimise raskus võib enam langeda sellelesamale ühiskonna eliidile, kes nende kulutuste tegemise üle ka otsustada saab.

Maksumedali institutsiooni käivitamise alguses on võimatu tagada vabatahtlikult laekuvate maksude kogusumma optimaalsust, järjepidevust ja prognoositavust. Seetõttu osutub vajalikuks üleminekuperiood, mille kestel säilitatakse alguses suures, kuid aja jooksul üha vähenevas osas olemasolevad sundmaksud.

Katsetamise käigus võib selguda, et kodanike annetamiskalduvused ei ole küllalt tugevad, et kõiki riiklikke ettevõtmisi senises mahus rahastada – mis ei pruugi aga tingimata tähendada maksumedali institutsiooni läbikukkumist. Juba sundmaksude äralangemine ise vähendab nii otseselt (sundmaksundusega seotud tegevused) kui ka kaudselt (inimestele jääb sundmaksudeta kätte raha asjade ostmiseks, mida muidu oleks neile vaja osta maksuraha eest) mitme tegevuse rahastamise vajadust.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.