Kuldar Leisil Eesti esimene passiivmaja

"Päeval kütab päike maja soojaks ja kui öösel oli väljas miinus 15 kraadi, siis minu maja ära ei jahtunud, sest akende ja välisseinte soojapidavus on nii hea," rääkis Leis. "Toas seintel olev savikrohv toimib nagu soemüür - päikesesoojus salvestub saviseinas ja öösel õhkab savi sooja välja."

Kuldar Leis kolis veebruari algul oma uude koju. Põlva kesklinna ja Intsikurmu lauluväljaku vahele, endise pumbajaama krundile on kerkinud Eesti esimene passiivmaja. Eelmise nädala laupäeval sai maja ka vastava rahvusvahelise sertifikaadi. Tegu on majaga, kus on kasutatud üksjagu ebatraditsioonilisi lahendusi ning tehnoloogiad nagu näiteks uudse konstruktsiooniga aknad ja seinapaneelid, seinaküte, vertikaalne maaküte. Ja muidugi on maja arhitektuuriliselt väga hästi läbi mõeldud - iga väiksemgi detail on paika pandud selleks, et maja oleks võimalikult energiasäästlik.

Esimene asi, mis hoovi sõitnule silma hakkab, on maja külgedel olevad ning üle katuse turritavad metallkonstruktsioonid. Need hoiavad üleval päikesepaneele ja on samas omamoodi arhitektuurielementideks. Väljast uudistades ja ümber hoone käies tundub, et midagi on justkui puudu. No muidugi - majal pole korstnat. Ehk et selles majas ei tehta mitte kusagil tuld: pole ahju, pliiti ega kaminat. Keldris olevad saunad, soome saun ja aurusaun vajavad elektrienergiat.

Kogu maja aastase elektrienergia peaksid tootma katusel olevad PV paneelid. Arvestuslikult peaksid need tootma 11 000 kilovatt-tundi energiat aastas. "Minu eesmärk on toota elektrienergiat eelkõige enda tarbeks," rõhutas Leis. "Lähiajal sõlmin Eesti Energiaga lepingu, mis võimaldab enam toodetud elektrienergia, näiteks suvekuudel, neile maha müüa."

Leis peab passiivmaja juures üheks olulisemaks teguriks aknaid. "Päris alguses, kui ma mitte midagi asjast ei teadnud, mõtlesin, et passiivmaja on väikeste akendega pime maja," muigas ta. "Aga mida aeg edasi, sain aru, et vastupidi - aknaid peab olema rohkem kui tavamajas, lihtsalt passiivmaja peab olema õigesti projekteeritud."

Leis hakkas kaasaegsema maja peale mõtlema 2009. aastal, käis energiatõhususe seminaridel ja kohtus spetsialistidega. Kui 2010. aasta suvel esinesid Otepääl korraldatud seminaril maailma ühed tuntumad passiivmaja arhitektid Georg ja Martha Reinberg, sõidutas Leis austerlased Põlvasse ja näitas neile pumbajaama krunti, mida ta plaanis ära osta.

"Nad ütlesid, et siia saab passiivmaja ehitada küll," meenutas Leis. "Reinbergide raudne soov oli, et passiivmajas peab olema hea sisekliima ning kasutada tuleb võimalikult palju kohalikke looduslikke materjale ehk puitu, savikrohvi, lubivärve. Ma alguses ei taibanud, et miks, ent nüüd olen veendunud, et kõik nende kavandatu ja projekteeritu on absoluutselt õige. Ainus koht majas, kus ma arvan, et olin projekteerijatest targem, on sauna leiliruum - nad lihtsalt ei tea sauna planeerimisest midagi."

Leis ei soostu avalikustama, kui palju passiivmaja maksma on läinud, sest võrdlema peaks sel juhul sarnaseid projekte. "Tavamaja ruutmeetri hinnaga võrreldes ei ole selle maja ruutmeetri hind palju kallim," lausus ta. "Tavamajast kallimaks teeb see, et siin on väga korralikud aknad, soojustust on natuke rohkem seinas ja projekt on natuke kallim, sest see on hästi läbi mõeldud. Samas, kui on korralik projekt ja teostus, siis ei ole vaja hiljem midagi ümber ehitada. Tavamaja puhul on sageli nii, et muudkui mõtled midagi juurde ja ehitad ümber, aga kõik see ju maksab."

Leis on veendunud, et lähitulevikus on passiivmaja ka Eestis iga teise korralikult ehitatud hoonega täpselt samas hinnaklassis, nii nagu see juba paljudes riikides on. Ta lisas, et lõpuks mängib ruutmeetri hinna juures väga palju see, mida sa sisedisainis kasutad. Seepärast polegi Leis maja siseinterjööris ja viimistlusmaterjalides eksklusiivsust taga ajanud.