Merkeli eurokurss – samm korraga

Seni tehtu, sealhulgas euroala kriisifondide EFSFi ja ­ESMi loomine, on Bofingeri sõnul olnud “tulekustutus”, mitte lahendus. Riskid euroalal on alahinnatud, väitis ta äsja agentuuris Bloomberg avaldatud arvamusartiklis. Liiga palju on näiteks lootma jäädud Euroopa Keskpanga peale.

“Üldine eeldus on, et Euroopa Keskpank on võimeline ja valmis süsteemi finantsturgude paanikarünnaku eest kaitsma,” kirjutas Bofinger, viidates keskpanga juhi Mario Draghi eelmisel suvel antud lubadusele, et pank paneb euro kaitseks kõik välja.

Euroopa Keskpanga imerelv ehk lubadus piiramatus koguses võlakirjaturul tugioste teha, et ükski riik rahaliidust välja ei kukuks, on aga kinni mitme konksu taga.

Programmi ei saa käivitada enne, kui sellist abi vajav riik on nõustunud reformipaketiga nagu seda viivad ellu Iirimaa või Kreeka. Mis saab aga siis, kui näiteks Itaalia valitsus ei ole nõus sellist programmi taotlema või kui sellele ei saada parlamendi toetust? Siis on usaldus kogu rahaliidu vastu jälle ohus. Äsja Roomas Itaalia valitsust varamaksu idee mahamatmise ja eelarve-eesmärkide ohtu seadmise eest kritiseerinud Euroopa Komisjoni rahandusvolinikul Olli Rehnil soovitas Itaalia senati ase­spiiker Maurizio Gasparri ära koju minna, kus ta võib maksta nii palju makse kui soovib, kirjutas ­Financial Times.

Välistatud pole ka juriidilised tõkked, kui Saksamaa konstitutsioonikohus, kus Euroopa Keskpanga tugiostuprogramm on vaidlustatud, teeb otsuse, mis piiramatus koguses tugioste ei võimalda.

“Euroala on ikka alles hapral alusel, mille põhjus on fundamentaalne probleem rahaliidu ülesehituses, kus on loodud küll rahaliit, kuid liikmesriigid on säilitanud eelarve- ja poliitilise autonoomia,” märkis Bofinger.

Mis ikkagi saab, kui turg järsku Itaalia vastu usalduse kaotab? ESM Itaalia võlga tagada ei suuda, see on üle 2 triljoni euro. Bofinger meenutab, et 2011. aastal tegi grupp Saksa majanduseksperte ettepaneku luua euroalal ühine fond liikmesriikide võlgade tagasimaksmiseks. See võiks olla võlaprobleemi lahenduseks, kuid selletaolist fondi ei saa käivitada üleöö.

Välja pakutud võlalunastusfond koondanuks võlad, mis ületavad 60% liikmesriigi SKPst ja näinuks ette mehhanismi nende lunastamiseks. Valimiskampaanias on Angela Merkel aga korduvalt igasuguse euroala võlgade “ühte patta panemise” välistanud.

“Me abistame üksteist euroalal, kuid meil on põhjust abistada vaid tingimusel, et teised riigid teevad korda, mis praegu korras ei ole,” ütles Merkel kolmapäeval Hamburgis, kritiseerides suurimat opositsiooniparteid sotsiaaldemokraate (SPD), kes pooldavad nii ühist fondi võlgade tagasimaksmiseks kui ka euroala ühiseid võlakirju. “Kas me jätkame seda kurssi, selle otsustate teie pühapäeval,” ütles Merkel agentuuri Bloomberg vahendusel. Ehk siis abi, mille tingimuseks on reformid.

Vaatlejate sõnul on Merkel püüdnud vältida ­eu­roala kriisi kerkimist valimiskampaania teemaks, ehkki oli teledebatis oma pearivaali SPD liidri Peer Steinbrückiga sunnitud möönma, et kaks abipaketti saanud Kreeka võib vajada veel kolmandatki. Täiendavat abi võivad vajada ka Portugal ja Iirimaa.

Steinbrück on seda meelt, et ühel või teisel moel on euroala võlakohustuste koondamine vältimatu ning kärbete kõrval tuleb rohkem rõhku panna raskustes riikide majanduse elavdamisele.

Enamus sakslastest ei tahaks enam ühtegi uut abipaketti anda ega lubaks valitsusel ka raskustes riikidele antud võlgu maha kanda, näitas septembri alguses korraldatud YouGov Deutschlandi küsitlus. Saksa marka ihkas tagasi kolmandik vastanuist. Enamus jagab Merkeli vaadet, et probleemide lahenemiseks tuleb kodused rahaasjad korras hoida ja püsida konkurentsivõimeline. Financial Times kirjutas, et üldiselt ollakse Saksamaal mujal toimuva suhtes üsna ükskõiksed, sest endal läheb suhteliselt hästi.

Saksamaa valimistel osaleb seekord esimest korda ka partei, mis tahab nõrgad riigid – sealhulgas Prantsusmaa, rahaliidust välja heita. Arvamusküsitlustes on toetus parteile jäänud seni 5protsendisele valimiskünnise alla.

Bofinger peab rahaliidu tuleviku jaoks parimaks Merkeli konservatiivse partei CDU/CSU ja sotsiaaldemokraatide suurt koalitsiooni, nii nagu see oli võimul Merkeli esimesel ametiajal aastatel 2005–2009. Saksamaa europoliitika sellest üleöö ei muutuks, kuid perspektiivis oleks selletaolises koalitsioonis suurem valmisolek sakslaste silmis ebapopulaarseid, kuid rahaliidu jaoks vajalikke otsuseid teha, arvab Bofinger.