Vähetuntud edukad idud

Vaadates, millised idud on kaheksa aasta jooksul enim raha korjanud, paistavad silma ettevõtted, kelle saavutustest on korduvalt räägitud nii siin- kui sealpool piiri. TOP 10sse mahub aga ka paar sellist innukat start-up'i, kellest kuigi palju teada ei ole. Näiteks Modesat, mis on seni ainus läbi ja lõhki Eesti idufirma, mis on nn idufaasi täies ulatuses läbi teinud.

Äripäev anna ülevaate firmadest, mis seni teenimatult tagaplaanile jäänud.

Realeyes. Oxfordis 2006. aastal asutatud emotsioonide mõõtmise tehnoloogia väljaarendaja sai esimese rahasüsti EASilt, et panna kokku meeskond teadlasi, kes ehitasid välja algoritmid, mille abil inimeste emotsioone läbi veebikaamera mõõdetakse. Asutaja Mihkel Jäätma sõnul taheti küll arendustiimi Eestis pidada, kuid sellest ei tulnud midagi välja, sest siin ei ole vajalike oskustega inimesi. Seetõttu asub Realeyesi arenduskontor Ungaris Budapestis.

EASi toetuse järel investeeris idusse Arengufond 240 000 eurot. Eelmise aasta A-ringi investeeringuks oli palju kandidaate, Jäätma käis enda sõnul 50 investori juures, kuid parimaks peeti Londoni fondi Entrepreneurs Fund, mis andis ligi miljoni euro suuruse investeeringu.

Investorite leidmine on Jäätma sõnul pidev töö: "Rohkem tuleb ise käia ja müüa, idee välja pakkuda ja teha piisavalt atraktiivseks. See oli idee mahamüümine ja äriplaani usaldusväärne esitamine näitamaks, et meeskond ja turg on olemas."

Enamiku investeeringutest on suunanud tootearendusse ja turu arendamisse. "Mõni kuu tagasi palkasime New Yorgis professionaalse globaalse müügijuhi, kes meie müügiorganisatsiooni nüüd üles ehitab. Need inimesed on ka väga kallid, enne tuleb nad palgata ja suured müüginumbrid, mis selle kinni maksavad, tulevad natuke hiljem. Kasvu finantseerimine võtab alati raha," selgitas Jäätma.

Investorid ettevõtte tegevusse kuigi palju ei sekku, ühiselt on paika pandud äriplaan, mida on aeg-ajalt muudetud. "On kaks tasandit - strateegiline töö juhatuse tasandil, kus on investorid aktiivselt sees, need otsused teeme üheskoos, aga kui operatiivtasandile läheb, siis ei ole investoritel väga rolli," sõnas Jäätma.

Clifton. Cliftoni asutasid 2000. aastal pooljuhtelementide arendajad ja riskikapitalistid. Tartu teaduspargis paiknev ettevõte arendab  ja toodab elektroonikatööstusele  jõudioodi pooljuhtelemente ja struktuure. Cliftoni enamusosalus kuulub ASI-le, osalus on ka Suurbritannia fondil Quantum Wave Fund ning Ralf ja Rikard Relanderile kuuluval Caplia Investil.

Esimese rahasüsti sai ettevõte just ASI-lt 2006. aastal, kui Skype'i asutajad otsustasid paigutada 1,6 miljonit eurot. Cliftoni tollane juhatuse liige Olev Schults ütles, et rahastus aitab firma uude arengujärku, kus seni katsetootmises olnud uut tüüpi pooljuhtstruktuurid võivad peagi leida tee maailmaturule. Toivo Annus ASI juhatusest märkis siis, et investeering sobis ASI eesmärkidega. "Me otsime ideid, mis oleksid tehnoloogiliselt huvitavad ning mis edu korral võiksid muuta maailma," lausus ta.

Kolm aastat hiljem jõudiski CLiftoni toodang maailmaturule, kui ettevõte sõlmis lepingud inglise ja vene ettevõtetega, kes hakkavad Cliftoni toodangut pakkuma elektroonikatööstustele Euroopas, Aasias ja Ameerikas.

"Tegemist on ettevõtte arengus murrangulise etapiga - oleme leidnud tootearenduse faasist tee ülemaailmsele turule. See on suur ja väga huvitavaid väljakutseid pakkuv turg," rääkis siis Cliftoni juht Jaak Anton. Tema sõnul on Cliftonis tavaliste tootmisharudega võrreldes pikem arendusfaas ja rohkem riske, kuid ka oluliselt suuremad võiduvõimalused. ASI nimel kõneles siis Margus Uudam, kes tõdes, et Eestist on rahvusvahelise müügi käivitamine küll raske, kuid partnerite huvi andis lootust, et Eesti võib märgi maha panna mastaapses ja suure potentsiaaliga valdkonnas.

Nüüd ei tahtnud Anton pikalt Cliftoni tollaseid investeeringuid kommenteerida. Ta märkis üksnes, et tugevalt oli vaja investeerida kallitesse seadmetesse ja välisspetsialistidesse, aga ka turundusse. Kuna kogu Cliftoni tegevus on täies ulatuses suunatud välisturule, on investeeringud nii materiaalsesse kui inimkapitali kallid ja pikaajalise tagasitulekuga.

"See on täiesti teistmoodi äri kui IT, kus investeerid, 2-3 kuu pärast on mingi rakendus valmis ja juba on rahavood. Cliftonis toimub arendustöö aastates, aga pluss on see, et kui oled midagi saavutanud, ei lenda turult kiiresti välja, sest suhteliselt raske on kellelgi kiiresti teha midagi järele, erinevalt ITst," märkis Anton, kellel on kogemusi ka IT valdkonnast.

Modesat. Ahti Heinla sõnul edukaim Eesti idufirma asutati 2005. aastal. Modemitehnoloogiaga tegelenud Modesat Communications on seni ainus ettevõte, mis on jõudnud startupi elutsükli lõppu ehk väljaostuni. 2012. aastal toimus ettevõtte jagunemine, kus USA firma Xilinx ostis Modesati äritegevuse koos meeskonna ja kohustustega. Teise poolena jäi Eestisse tegutsema Opal Communications. Põhjus, miks Heinla peab just Modesati  - mitte Skype'i - edukaimaks Eesti iduks, on asjaolu, et see oli Eestis välja mõeldud, eestlastest asutajate ja esimeste töötajatega firma, mis kuulus müümisel peaaegu kogu ulatuses eestlastele.

Modesati idee oli traadita side kaudu võimalikult palju bitte edastada. Ettevõtte loodud sünkroniseerimistehnoloogia parandas raadiolaine vastuvõtu kvaliteeti ja selle kaudu oli võimalik parandada kanali läbilaskevõimet kuni 30%. Üks asutajaid Tarmo Pihl meenutas, et välist raha otsustati kaasata seetõttu, et tehnoloogiast ja ideest korraliku müügikõlbuliku tooteni jõudmine võttis aega aastaid.

Siingi oli üks esimesi investoreid ASI, mis paigutas Modesati 2006. aastal 500 000 eurot ja omandas sellega kolmandiku osalusest. Toetust saadi ka EASilt, et tehnoloogia valideerida ja toote esmane kontseptsioon välja töötada. "Ilma välise rahastuseta oleks olnud keeruline, sest tootmistsükkel on väga pikk ja kuna me võtsime suuna telekomi võrkudele, kus toote töökindlus peab olema väga kõrge - 99,999%, siis see võtab päris palju aega," kõneles Pihl.

Hiljem, A-ringis, kui olid riskid maandatud, liitusid teised investorid - Arengufond ning Rolf ja Rikard Relanderi Bellus. 2010. aastal paigutasid eelnimetatud koos ASIga ettevõttesse 1,8 miljonit eurot. "Tol hetkel oli kliendibaas olemas, valmistoode oli olemas ja peamised riskid adresseeritud. Ühest küljest oli tehnoloogiline risk, et see asi ei tööta. Teiseks oli klientide huvi, mis selleks hetkeks oli olemas ehk tururisk oli ka maandatud," kirjeldas Pihl.

Investeeringud läksid peamiselt tööjõukuludeks, kuna ettevõtte laienes ka USAsse, kus tuli maksta kohalikule tasemele vastavat palka. Teine suur kuluallikas oli toote testimine. "Ainuüksi testaparatuuri, mis on vajalik sellise toote testimiseks, investeeringu suurusjärk võib olla umbes pool miljonit eurot. Umbes nii palju me sinna investeerimise, et saada korralik labor. Lisaks riistvara arendus, mis erineb tavapärasest tarkvara arendusest, kus saad arvuti taga binaarset koodi kirjutada," selgitas Pihl ja lisas, et erinevalt tarkvara arendusest tuli Modesatis arendada riistvara platvorm, soetada komponente, neid toota ja testida. See nõudiski suuremaid investeeringuid.

Küll aga ei pidanud ta Modesati paigutatud ligi nelja miljonit eurot kuigi suureks summaks. "Meie konkurent Iisraelis kaasas sarnase toote väljaarendamisse 50 miljonit dollarit. See näitab, mis suurusjärgud on tarvilikud selleks, et jõuda konkurentsivõimelise tootega maailmaturule just riistvara valdkonnas," märkis Pihl.