Kilk põletab sildu

"Läbi aastate on mul tekkinud arusaamine, et omal jalal ja püstipäi ei ole keegi [Rein Kilgi juurest - toim.] ära läinud," ütles avameelses intervjuus Äripäevale äsja kohtus õigeks mõistetud Meelis Virro, kes juhtis Rein Kilgile kuulunud ja pankrotistunud Werolit. Virro on üks neist endistest Kilgi heaks töötanud juhtidest, kes käib temaga kohut.

Lisaks temale on praegu näiteks menetluses Kilgi ettevõtte AS Transcom hagi Transcom ASi ja Transcom Grupi endise juhatuse liikme ning Werol Tehased ja Pere ASi nõukogu liikme Karl Liivapuu vastu 77 807 euro ja viivise hüvitamises, sellele lisanduvad veel kaks hagi. AS Transcom ja Green Window OÜ on esitanud hagi nii Karl Liivapuu kui Meelis Virro vastu kahju hüvitamise ja viiviste nõudes. Kilgi arvates on endised usaldusalused tema firmasid halvasti juhtinud ja sellega ka neile kahju tekitanud.

Juhtide sõnul täitsid nad aga suures osas omaniku ehk Rein Kilgi enda soove või polnud nõus kaasa minema tema skeemidega. Nii väitis Karl Liivapuu ühele hagidest vastust esitades, et kuna ta keeldus ajal, mil Werol Tehased ja Pere AS hakkasid pankrotistuma, Kilgi soove täitma, tuli tal juhatuse liikme kohalt lahkuda. Soovide all peab Liivapuu silmas eri dokumentide tagantjärele vormistamist ja allkirjastamist, mis andnuks eelise vaidlustes võlausaldajatega.

Liivapuu arvab vastuses, et Kilk asus pärast seda nii-öelda kättemaksuks alusetuid nõudeid esitama. Liivapuu rõhutab, et juhatuse liikmeid on lihtne hageda. Esitatavate nõuete aegumistähtaeg on viis aastat ja reeglina ei talleta juhatuse liikmed koopiaid äriühingu dokumentidest, selgitab Liivapuu.

Endiste ettevõttejuhtide sõnu ja käimasolevaid kohtuasju Kilk Äripäevale kommenteerima ei soostunud. Samas lisas ta, et artiklis sõna saavate meeste jutt ei vasta tõele.

Sildade põletamine

Kilgi ettevõtlusminevikust paistab silma Tartu mees Eero Mikenberg, kellega neid sidus aastatepikkune koostöö, mille käigus ehitati üles toiduainetööstuse kontsern, kuid kellega tänaseks on sillad põletatud. Nende suhe ulatub 1990. aastatesse, mil Mikenberg üritas Kilgiga käima panna Tartu-Pihkva laevaliini. Kuigi laevaliinist asja ei saanud, viis omavaheline suhtlus Mikenbergi laia profiiliga Kilgi juurde tööle.

Hoogu said väiksed ettevõtted, räägib Mikenberg, aga põhiline, mille mehed asutasid, oli Eesti siseveeteede arendamise sihtasutus, mis hakkas Pihkva laevaliini käima lükkama. Sellest koorus lõpuks välja piiripunkti ehitus Praagal Emajõe suudmes, mis oli vajalik laevaliikluseks. "Ühest kasvas välja teine. Minu eriala on Euroopa Liidu abirahade taotlemine, hakkasin Kilgi juures sellega tegelema. Taotluste koostamisega PRIAsse ja EASi. Pärast hakkasin teiste tema ettevõtete juhtimisega tegelema: Pere Leivas olin, mingil ajal Weroli juhatuses. Liikusin kontsernis ülespoole."

Mikenberg nendib, et viimane tähendas Kilgi usaldust. "Olime ikkagi tiim. Olin kontserni tippjuhtkonnas. Kilk tegelikult usaldab inimesi. See on ühest küljest tema nõrkus, teisalt tugevus. Laseb vabalt tegutseda. Otsustamine oli mõnes mõttes kollektiivne, telefoni teel arutati pidevalt. Ta teadis detailselt ettevõtete hetkeseisu," räägib Mikenberg, kes oli Pere Leiva juhatuses, kui ettevõte erastas Werolit. Seega nägi ta võitlust, mida Weroli nimel peeti.

Saatuslik Weroli ost

Ühel hetkel aga jahenesid Mikenbergi ja Kilgi suhted. Mikenberg ei näinud endal enam kontsernis tulevikku. "Riskide piir läks hoomamatuks. Juba Weroli ostmine oli väga julge tehing. Nägin investeeringuvajadust, mis seal oli. Reinul oli hoog sees, ta ei tahtnud kriitilisi noote kuulda," on Mikenbergi nägemus minevikust. Praeguseks on Werol pankrotis. "Arvan, et see võinuks ka paremini minna. Võib-olla moderniseerimine ja uue sisseseade ostmine oli liiga jõuline käik."

Mikenberg arvab, et endiste juhtidega on Kilgil suhted teravaks läinud raha tõttu: "Võime rääkida tunnustamisest ja väärtustamisest, aga tegelikult mõtleme raha."

Mikenbergi sõnul oli tema ootus selge: mida rohkemate firmade juhtimises ta kaasa lööb, võttes enda kanda suure vastutuse, tuleb talle maksta ka suuremat tasu. "Rein jättis need teemad tavaliselt lahtiseks. Samas ütles, et nii mõnedki on tema uksest miljonäridena välja astunud," väidab Mikenberg ja lisab, et märkas enda pea kohal pilvi kogunemas.

"Olin näinud varemgi, kuidas inimesed olid Kilgi juurest lahkunud. Enamasti kaasnesid sellega suured tülid ja süüdistustelaviinid. Mingil hetkel hakkas mul endal ka kõhe. Eks igas ettevõttes on kuulujutud ja sahistamised. Meie suhtlus muutus formaalsemaks, hakati aru nõudma iga asja kohta. Kui ettevõtetes olid probleemid, oli vaja leida süüdlane. Aeg-ajalt toimusid nõiajahid. Iroonia oli, et pahalaste eemaldamine ei toonud õitsengut. Selline karussell käis enne mind, minu ajal ja pärast mind."

Pääses kohtust

Mikenberg sõnab, et talle tehti etteheiteid, aga kohtusse need teda ei viinud. "Erinevalt praegusest, kus põhimõtteliselt kõik, kes on Reinu ettevõtteid viimastel aastatel juhtinud, istuvad kohtupingis. Õhk oli vast hõre, ja tühi toob tüli majja, nagu vanasõna ütleb. Arvan, et juhid pole saanud, mida arvasid saavat ja võib-olla Rein arvab, et said liiga palju. Filosoofiliselt öeldes otsustab kohus, kellel õigus on. Kuna asju arutatakse suusõnaliselt, on raske öelda, kellel õigus on."

Kas niinimetatud pahalased ei teinud kordagi vigu? "Lähtun ikka sellest, et kõik tegutsesid ettevõtte huvides. Kas keegi tegi vigu, on spekulatsioon. Arvan, et viga oli süsteemis. Minule jäi mulje, et puudus formaalne juhtimisprotsess. Nõukogu ei käinud koos ja kui käis, ei langetatud otsuseid."

Mikenberg usub, et pidev rahahäda ja investeeringute tegemine käibevahenditest viis Lõuna Toiduainetetööstuse, endise Pere ASi pankrotti. Kilk on energiline ja karismaatiline arvamusliider, tõdeb Mikenberg. "Tal on ka oma varjukülg, mis on alles viimastel aastatel hakanud välja tulema. Kui mina lahkusin, arvati, et asi on minus. Tema kuvand oli väga positiivne."

Mikenberg näeb Kilgi varjuküljena ülimat emotsionaalsust. "Inimene on tema jaoks kas täiesti hea või täiesti halb. Vahepealset varianti ei eksisteeri. Kas oled täielik usaldusalune või täielik paaria," ütleb ta. "Loodan, et Rein leiab endas rahu ja suudab endisi kaastöötajaid neutraalsema pilguga vaadata." Mikenberg nimetab ebatavaliseks, et endised töötajad juhist meedias räägivad. "Kahjuks pole Rein suutnud soliidselt lahku minna tippjuhtidega."

Tüli lõppes krimasjaga

Kilgiga oli seotud ka Tarmo Teeväli, kes juhtis Kilgi kinnisvarafirmat L. Rei, mis on nüüdseks pankrotistunud. Zelluloosi vabaajakeskust arendanud ettevõte läks 2007. aastal firmade likvideerija Silver Eensaare juhtida. Firma võlgu ehitajatele põhjendas Kilk toona kunagiste juhatuse liikmete Tarmo Teevälja ja Erliko Parisalu tegevusega.

Virro töötas hiljem nii Kilgi kinnisvarafirma Elikante juhatuse liikmena kui ka nüüdseks pankrotis olevate õlitehas Werol ja Lõuna Toiduainetetööstus juhina. Virro sõnab, et tema esimesed tööd olid Parisalu ja Teeväljaga seotud lahkumisjärgsete kahjude kokkulöömine: näiteks nende kütusearvete ja soetatud masinapargi kokkuarvestamine.

Siis arvas Virro, et Parisalu-Teeväli on vigu teinud ja ületanud oma volitusi, kuid ta ei teadnud, millised olid nende ja Kilgi omavahelised kokkulepped. "Kui Rein tuli ja ütles, et neid ei olnud, siis oli minu asi tööandja sõnu uskuda. Kui aga nägin, kuidas minuga käituti ja öeldi, et me ei ole midagi omavahel rääkinud… Asjad paistavad väljas olles hoopis teistmoodi kui sees. Silmaklapid on eest kukkunud ja näen asju avaramalt."

Usaldus paneb maksma

Meedias Kilgi tankistiks nimetatud Karl Liivapuu võtab kerkinud kohtuvaidlusi endise leivaisaga kui õppetundi. Liigne usaldus maksvat kätte.

Mida õppetunni all mõtlete?

Olen inimest usaldanud. Ilmselt on usaldus olnud liigne. Selle eest tuleb maksta. Teatud määral oli näha, kuidas ta käitus eelnevate juhatuse liikmetega, oma eelnevate koostööpartneritega. Minu seisukoht oli, et ma ei aja kindlasti Rein Kilgiga ühtegi äriasja, ei hoia enda nimel tema vara, aktsiaid ja kinnisvara. Ainuke, mida teen, on nõustamisteenuse pakkumine.

Mingil hetkel, see oli vist aastal 2007, kui tekkis probleem, et inimesed said süüdistuse, üritati neile mitte maksta ja nendest loobuti. Kilgil lihtsalt ei olnud inimesi ja siis hakkasin Transcomi juhatuse liikmeks. See oli holding-ettevõte. Ma ei näinud seal olulisi riske. Minu roll oli finantsnõustamine. Puudus äritegevus.

Kilk oli Transcomis nõukogu liige või nõukogu esimees - kuidas parasjagu ennast nimetas. Kilgi palk oli täpselt kaks korda suurem, kuigi juhatuse ja nõukogu liikme roll on erinev. Ka see näitab, et tema otsus oli määrav.

Eelnesid mingisugused arutelud, aga kui Kilk võttis vastu otsuse, siis see oli otsus. Aastast 2011, kui esitasin Kilgile lahkumissoovi, venis see paratamatult. Viimased paar aastat ei olnud ilmselt Kilgi ega minu jaoks kerged. Kilk oli väga raskes seisus. 2012. aasta alguses esitati pankrotiavaldused ASi Pere ja ASi Werol Tehased vastu. Sel ajal oleks olnud emotsionaalselt raske ta sinna üksi maha jätta.

Kuidas Rein Kilk emotsionaalselt vastu pidas?

Rein Kilgi närvikava on päris tugev, nii et emotsionaalset stressi talub ta hästi.

Naudib seda?

Jah, ta pigem naudib seda. See annab talle adrenaliini ja powerit. Olen näinud teda pingeolukorras käitumas.

Millest see tuleb, et Rein Kilk läheb inimestega enda ümber tülli?

Punkt üks. Küsimus on inimsuhetes. Minu isiklik arvamus on, et ta ei ole eriti hooliv. Teine asi puudutab raha. On alati see teema, et kui tahta inimestest vabaneda, neile mitte maksta, on kõige lihtsam neid hageda. Klassika. Üks on tema isikuomadused, teine, et ta on alati väga palju õigusabi kasutanud.

Kui palju raha teil kohtuskäimisele läinud on?

Suurusjärk on kusagil 50 000 eurot.

Tohib küsida, kuidas selleks raha võtate?

Olen müünud isiklikku vara. Kinnisvara. Minu finantskohustuste määr on suurenenud, aga olen tuttavatele ja klientidele rõhutanud, et raha tuleb ja läheb. Oluline on, et suudaksid rahulikult peeglisse vaadata. Rein Kilgi puhul arvan, et ta vaatab peeglisse ja on rahul sellega, mida näeb -- tundes teda piisavalt kaua.

Mida mõtlesite, kui kuulsite, et teie vastu on hagi esitatud?

See tundus naljakas. Minu huvi on, et keegi õpiks minu vigadest ja probleem, mis Kilgiga on, oleks võimalikult avalik.

Meelis Virro: Üritasin Reinu juures ust kinni panna

Kuigi pankrotti läinud Werol Tehased ASi endine juht Meelis Virro mõisteti Tartu ringkonnakohtus õigeks, peab ta kohtuteed jätkama, sest Rein Kilgi firmad on ta kohtusse kaevanud. Virro ütleb, et ta endal süüd ei näe ning nende suhted läksid Kilgiga sassi pärast seda, kui ta avaldas soovi ettevõttest lahkuda.

Teid on Rein Kilgi lähimaks nõuandjaks nimetatud.

See on palju öeldud. Arvan, et Karl Liivapuu oli lähemal. Olen pidanud suurema osa mustast tööst ära tegema.

Kas tundsite, et Rein Kilk teeb teile liiga?

Ei, see saabus hiljem. Pettumus ja liigategemine. Kui asjad olid juba omadega untsus. Kui öeldi, et ma ei tea sinust ja su tegemistest midagi. Ise tegid ja vaata ise, kuidas hakkama saad. Kogu varasem temale töötamine oli hetkega unustatud. See oli mulle räigeks pettumuseks. Kuidas nii saab? Tulla ja hakata hagema väljamõeldud nõuetega, esitada avaldusi politseisse ja kohtutesse. Kas see ongi siis palk rohkem kui 10 aasta töö eest? Seda ma ei oodanud.

Kas suhtlesite seejärel Tarmo Teevälja ja teistega?

Ei, olen neid näinud aastate jooksul möödaminnes. Mikenbergiga kohtusime mõned aastad tagasi ja ütlesin, et üritan Reinu juures ust kinni panna. Mikenberg ütles sellepeale, et vaata, et ise ukse vahele ei jää. Täna saan aru, mida sellega mõtles.

Siis ei saanud?

Siis tundus, et tean, mida teen. Ei oodanud, et Rein kukub kõike unustama.

Tundsite, et on õige aeg lahkuda, aga saite aru, et see pole nii lihtne.

Läbi aastate on mul tekkinud arusaamine, et omal jalal ja püstipäi ei ole keegi ära läinud. Üritasin otsi kokku tõmmata ja ära minna.

Kuidas?

See on juba raskem teema.    

Kas oleksite pidanud midagi teisiti tegema?

Mitte sinna tööle minema (naerab). Tean, et minul süüd ei ole. On tohutu aja- ja närvikulu, lisaks ka rahakulu käia kohtus, aga usun, et Reinule on suureks pettumuseks, et mind on tänaseks õigeks mõistetud (Werol Tehased endine juhatuse liige Virro mõisteti rapsikoogi ja rapsi toorõli omastamises õigeks - toim). Kui inimene vajab vaenlast ja vastast, siis selle ta leiab. Mina ei saa teda keelata.

Kas Rein Kilk vajab vastast ja vaenlast?

Aastate jooksul nägin, et see mobiliseerib ja paneb ta tööle. Tal oli powerit: "Nüüd teeme seda, nüüd seda ja nüüd seda!". Mitte et see oleks asja edasiviimiseks, vaid kellegagi võitlemiseks. Kas vastast on vaja? Ju siis.

Mida sellest omadusest arvate?

Ideid, kuidas asju lahendada ja mõtteid on tal palju. Kui Weroli erastamine käis ja võitlus suureks läks, siis leidsin, et võiks ära lõpetada, aga ta nägi, et on võimalik see võita ja Werol saadigi kätte. See oli koht, kus tema suhtumine viis sihile, aga mõnikord oli lihtsalt vaja võidelda. Zelluloosi kinnistute saagad, kõikvõimalikud sõjad Parisalude-Teeväljadega-Mikenbergidega ei ole kusagile jõudnud. Lihtsalt on ressurssi ja aega kulutatud.

Miks on Rein Kilk nende inimestega vaenujalale sattunud?

Kas olete näinud teda sõna võtmas, kui asjad on jamasti? Alati on teda näha, kui on vaja linti lõigata. Meeldivad asjad tahab ta ise ära teha, aga kui asjad halvasti lähevad, siis ennast distantseerida ja öelda, et vabandust, aga minu nimega käivad õnnestumised kaasas. Ebaõnnestumised on "lollide" juhtide teema. See ongi põhjus, miks juhid minema visatakse. Öeldakse, et nemad tegid, ületasid oma volitusi.

Kui teile tuli süüdistus omastamises, siis kuidas töötajad suhtusid?

Weroli töötajad olid minu poolel. Suhtlesin nendega siis ja suhtlen tänase päevani väga sõbralikult ja saan hästi läbi. Ei saanud omastada, see oli Weroli igapäevane kaup, millega igapäevast äritegevust tehti.

Kas üritasite Rein Kilgilt tuge saada protsessi ajal?

Reinuga läksid meil asjad sedamoodi, et viimastel aegadel, kui tal väga häda käes oli, laenasin tema firmadesse oma isiklikku raha. Ütlesin, et tahaksin laenu ikkagi tagasi saada. Selle asemel, et minuga kokku leppida ja tagasi maksta, hakkas hoopis tulema, et oled ise "pätt, kaabakas ja varas", et mis ma maksan.

Kui palju ja millistesse firmadesse raha andsite?

Jätan need ütlemata. Need ei olnud müstilised summad.

Suurusjärk oli milline?

Tublisti alla saja tuhande euro.

Alla või üle 50 000?

Alla. Need olid väikesed summad, misolid vajalikud töötajatele palga, elektriarvete või riigilõivude maksmiseks. Tänaseks olen raha tagasi saanud. Pöördusin kohtusse, mis Reinule arvatavasti ei meeldinud, et tulin oma raha tagasi küsima. Kui mina läksin kohtusse, hakkas ka teiseltpoolt hagisid tulema.

Kuidas teie arvates Rein Kilgil läheb?

Läheb vist hästi. Investeerivad Pärnu kesklinna kaisse 6,5 mln eurot. Loodan, et see on sadama omaraha ja et ei linn ega majandusministeerium sinna midagi ei pane. Mul on mingi arusaam, kuidas asjad tegelikult käivad, kuidas varem käisid ja ma ei usu, et nad oleksid palju uusi trikke selgeks saanud.

Kus on Rein Kilk viie aasta pärast?

Kui ta oma energia ühele-kahele ettevõttele pühendaks, suunaks energia rahateenimisse, mitte hagemisele ja võitlustele, siis tal läheks hästi.

Tõdesite, et tal lähebki hästi.

Jah, Pärnu sadam on hea koht, sellega kindlasti läheb hästi.

Aga?

Küsimus on, kui kaua ta nende äripartneritega hästi läbi saab või jälle tülli pöörab. Minna teise karja ja öelda, et lollid ja lambad on kõik tema juhid ... Eks tänased juhid kuulevad mingil hetkel enda kohta samu sõnu: kuidas nad kõik pätid, kaabakad ja vargad on. Ma ei ole midagi valesti teinud. Positiivne kohtuotsus on seda ka kinnitanud.

Teie saite ärikeelu, Rein Kilk ei saanud. Kas pidanuks?

Rein Kilk ei tee äriotsuseid, alati on keegi juhatuse liige, kes on neid asju teinud (Virro märgib, et mõtleb seda irooniliselt). Omaniku ja tegeliku otsustajana on ta ikka selle juures, kui ka ärikeeld oleks. See ei muuda mitte midagi. Tema jaoks kindlasti mitte.