Erkki Raasukese tööpäevad projektis Indy

LHVst lahkus Raasuke eelmise aasta lõpus ja kääris kohe käised üles uue panga käivitamise juures. Raasuke on töötanud peale LHV ka Eesti Energias ning Hanspangas. Tema avalik maine on laitmatu ja kohati isegi karm, kuid õiglane. Kui kuskil on vaja kord majja lüüa, siis on sageli Raasuke appi kutsutud. Olgu tegu valitsuse nõustamise või ettevõtte restruktureerimisega.

Kohtume Raasukesega tema soovil DNB kontoris. Kuigi tal on ka Nordea majas omaette tööruum, pidas ta DNB kontorisse kohaletulekut mugavamaks.

Ühendpanka veel ametlikult pole. Millega te praegu tegelete?

Minu tööandja on Rootsis registreeritud ettevõte, millel on projekti koodnimi Indy. See ei tähenda mitte midagi. Selliste ühinemiste ja ostmiste-müümiste puhul kasutataksegi projektinime. Rootsi ettevõte on registreeritud ka sama nimega, Indy AB, mis on omanduse mõttes pooleks jagatud DNB ja Nordea Grupi vahel.

Ettevalmistus käib ja ühinemist ei toimu veel mitu kuud. Kuni ühinemishetkeni peavad mõlemad ettevõtted jätkama omavahel konkureerides - ei tohi kliendiinfot vahetada, hinnastamisinfot, mitte midagi. Kui ühinemine ära toimub, siis liigun mina Indyst ühinenud panka.

Pank saab uue nime ja kõik muu sinna juurde?

Jah, finantsgrupp on õigem öelda, sest pole ainult pangandustegevus Balti riikides. See saab oma nime, visuaali, brändi ja kõik muu, mis sellega kaasas käib.

Liitumiseks läheb suvel?

Sihime teise kvartali tagumist otsa. Ajastust mõjutab tehniline valmisolek ja regulatsioonid.

Mis muutub kahe panga klientide jaoks?

Kindlasti me kohendame oma tegevust. Suur muutus on selles, et kui varem ajas Nordea Grupp Baltikumis Nordea Grupi äri ja DNB oma grupi äri, siis nüüd pole see kellegi käepikendus. See on omadel jalgadel seisev suhteliselt suur finantsgrupp, mis ajab oma äri.

Kui enne oli kõrge prioriteet muude asjade hulgas teenida Põhjamaade ettevõtete grupe, siis see võib olla endiselt teretulnud, kuid sellele tuleb vaadata natuke teisiti otsa - nende teenindamine peab olema ka majanduslikult mõistlik.

Kliendi jaoks midagi drastilist plaanis ei ole. Kõiki kliente ja tootegruppe teenindatakse peale ühinemist edasi, mõningaid asju tahaksime lihtsalt rohkem ja mõningaid vähem.

Kas peaks muretsema ja panka vahetama?

Ei, vastupidi. Me tahame teha asju paremini. Eks aeg ja kliendid otsustavad, kas see meil ka õnnestub. Praegu hoiab meid tagasi regulatiivne protsess - kõike, mida ma räägin avalikus meedias neil teemadel, saab ju käsitleda nii, et ma avaldan mõju sellele, kuidas kaks praegu veel konkureerivat institutsiooni peaksid hakkama liikuma. Mul pole voli seda veel teha.

Kes on teie tiim ja aju, kes kogu programmi kokku paneb?

Inimesi on kahe organisatsiooni peale palju, kuid viieliikmeline nõukogu pole täna veel lõplikult moodustunud. Meil on nõukogu esimees ja paar inimest, lisaks tehingu taga seisvad omanike esindajad. Kokku kuskil kaheksa inimest.

Miks loobuti pangafiliaali staatusest?

Eraldi litsentseeritud pank jääb Eestisse, kuid Läti ja Leedu tegevus filiaalistatakse Eesti panga külge. Lõpuks on meil Eestis asuv krediidiasutus, millel on Lätis ja Leedus filiaal. Selline oli valik, kuid nüüd on ilmnenud asju, mis võivad meid panna üht-teist ümber kaaluma. Üks on see sama pangalõiv, mis on praeguses koalitsiooniplaanis ja valitsuse tööplaanis. See teeks majanduslikult emapanga Eestisse toomise mõttetuks.

Pigem siis Lätti või Leetu?

Jah.

Aga miks ikkagi üks pank ei võinud teist ära osta, nii oleksid uue identiteedi kulud jms väiksemad olnud?

Mõlemad pangandusgrupid jõudsid olukorda, kus nad ütlesid, et Balti äri on proportsionaalselt liiga väike, et see saaks grupi tasandil piisavalt tähelepanu. Mõlemad hindasid, et suurus ja väljavaated pole piisavad. Argumente oli veel.

Kummalgi polnud erilist ambitsiooni siin hirmsasti äri edasi ehitada. Me peame vaatama külma peaga ka sellele, millised on meie regiooni majanduslikud väljavaated, kus me oleme geopoliitiliselt ja milline on meie demograafia.

Ei tohiks ära unustada, et pank on samamoodi äri nagu kingaparandus või piimapood või juuksur. Panka käsitletakse teinekord justkui avaliku sektor teenust, nagu ministeeriumi. Nordea on seda äri teinud üle 20 aasta ja DNB vahelduva eduga 15 aastat – iga äri kohendatakse ja vaadatakse üle. It´s just a business. Sellest ei pea ilmtingimata mingeid kihte välja lugema.

Kas oli ka laual kava, et DNB ja Nordea üldse siit ärist väljuvad?

Finantssektori puhul on häda selles, et kui pasta on tuubist välja pigistatud, siis on seda keeruline sinna tagasi toppida. Meie äris on tooted, mis kestavad 30+ aastat. On hulk pikaajalisi lepinguid ja kohustusi. Olles ise näinud lähedalt turult väljatulemist - mitte, et see praegu oleks teemaks olnud -, siis see on väga väärtust lõhkuv.

Võimalik see on, kui see tähendaks, et lased asjadel käest kukkuda ja jooksed minema. See pole mõistlik. On kaks varianti, kas tood ressurssi juurde, proovid kasvada ja olla tugevam või müüd kellelegi, kes asja paremini edasi teeb. Väljumine on selles äris äärmiselt komplitseeritud.

Miks te ikkagi selle tööpakkumise vastu võtsite?

Tegin iseka otsuse. Olin seotud kahe väga hea ettevõttega – LHV ja Eesti Energia. Mõlemas olin nõukogu liige, kus sa annad nõu ja kontrollid, aga ei tee asju ise. Mul pole seda nõu nii palju, et seda elu lõpuni jagada. Ja et ma ise areneksin, pean olema operatiivtegevuses. See polnud kerge otsus. Kuid ma arvasin, et käin alla, kui ma jätkan samades rollides.

Kindlasti oli ka palganumber märkimisväärselt parem?

See ei pea paika. Olin läbi osalusoptsioonide LHVs väga hästi hoitud. Ütleksin nii, et kui selles töös hästi läheb, siis võib-olla küündin samale tasemele mis LHV-s.

Olen õnnelik inimene - sellest hetkest, kui mind värvati Hansapanka tööle, pole ma pidanud ühtegi palgaläbirääkimist. Olen töötanud erinevates kohtades, kuid see kogemus, et istun kuskil ja kauplen, et tahaksin nii ja nii palju saada, seda pole. Kui teed head tööd ja on väärtustega ettevõte, siis seda ka kompenseeritakse. Raha pärast ma küll tööd ei tee.

Kuid te ise ei ole mõelnud panka või ettevõtet teha? Et oleks iseenda peremees?

Ma isegi ei oska sellele vastata. Minu profiil LHVs ei erinenud eriti palju sellest (omaniku omast – toim). Igapäevases elus pole väga vahet, kas ma oman või ei oma, ja väikeomanikuna olin selles ringis. Mul on kõva respekt ettevõtjate suhtes, kes ettevõtteid loovad ja panevad sinna kapitali sisse. Olles olnud 25 aastat sellises keskkonnas, pole mul mõtet petta end sellega, et minust saab jube hea ettevõtja - olukorras, kus teised on seda juba 25 aastat teinud.

Kui vaadata sündivat ühendpanka, siis kui DNB siseasjust teatakse ehk vähem, on Nordeast ilmunud värvikaid lugusid seoses tüliga töötajate ja juhtkonna vahel. Kas see oli teie jaoks väljakutse - probleem, mis vajab lahendamist?

Ei olnud. Ja ma ei keskendunud sellele. Me räägime ju kuue organisatsiooni ühinemisest. Selline vaidlus-vastasseis on üks kuuest. Ma pole aktiivselt rolli võtnud, pole pidanud võtma ja pole ka tahtnud võtta. See on Nordea Eesti teema. Ma loodan, et enne liitumise lävele jõudmist on leitud mingi mõistlik lahendus. Ma ei ole nende osapooltega rääkinud, sest see pole minu vaidlus.

See saab teie vaidluseks, kui enne suve asjad ei lahene.

Võib-olla ei saa, kui vastasseis laheneb enne. Oleme olukorras, kus on kaks ettevõtet ja mul pole praegu mandaati, et toimetada ühe või teise ettevõtte sees. Minu roll algab sellest päevast, kui kuulutatakse välja juriidiline ühinemine. Ma ei saa teha nii, et ma hommikul lähen annan DNBs laenu välja ja õhtul võtan Nordeas hoiuseid vastu.

Te ei saa samas end ju täiesti distantseerida sellest töötülist. Mis saab siis, kui ei jõuta kokkuleppele?

Ma pole kõigi osapooltega rääkinud. Olen teadlikult hoidunud sellest teemast eemale. Sel samal põhjusel ma ei saa seda ka arutada, sest need inimesed, kes on selles protsessis sees, ei peaks minu arvamusi ja hoiakuid lugema ajakirjandusest, vaid peaksid seda kuulma otse minu käest.

Teie võiksite ehk olla see, kes tüli ära lahendab?

Ma ei saa anda nõu nii, et tulen ja annan, kui seda nõu ei küsita. Mitte et ma tahaksin väga seda nõu anda - ma pole selles vallas mingi asjatundja. Mul pole mingit kahtlust ka, et me keskpikas horisondis saame asjad korda.

Organisatsioonid, kus ma Eestis viimased 20 pluss aastat töötanud olen, on kõik olnud nendes ihaldusväärseima tööandja toppides. Kui juhtimine on hea, siis seda laadi asju pole juhtunud. Peretüli ei teki ka seepärast, et mees on halb juht. Mõlemad, nii mees kui naine, võivad seda initsieerida. Arusaamatused tekivad siis, kui midagi läheb viltu ja ka vastureaktsioonis läheb midagi viltu.

Kui on klientideni ja avalikkuseni paistev töötüli, siis see näitab, et organisatsioon on katki. See on tee hukule. Nimetage mulle üks maailmas pikaajaliselt edukas ettevõte, kus on pikaaegselt ülevalt akuutne töötüli? Näidake mulle seda jalgpallimeeskonda, kes on edukas, kui kaitsjad ja ründajad omavahel tülitsevad? Pole mõtet ennast petta. See tähendab, et oluline suur viga on küljes.

Ma arvan, et viga saab parandada heaga, demonstreerides head juhtimist nii, et selliseks vastuseisuks pole vajadust. Kui asi on juba kujunenud, siis see on kujunenud. Kuid töötüli on ettevõttele hukatuslik – see on kurb asi. 

Kas teie hinnangul on üldse ametiühinguid vaja?

Näidake mulle start-upi või maailmas edukat tehnoloogiaettevõtet, kus on ametiühing?

Mis on uue ühendpanga suurimaks väljakutseks, eriti kui vaadata arenguid Euroopas ja maailmas?

Kui peaaegu 20 aastat tuldi järjest siia turule, avati kontoreid ja pandi lippe püsti, siis kriisijärgsel ajal oleme näinud ka lahkumisi. Eesti, Läti, Leedu pangandusturgu vaadatakse sarnasena. Kliendi poole pealt see ongi sarnane. Kuid kui vaadata kolme turgu majanduslikult, aastaid 2008-2015, siis liites kõikide nende pankade maksueelsed kasumid, on Eesti pangandussektor teeninud 1,7 miljardit, Leedus 450 miljonit ja Lätis ollakse 450 miljoni euroga kahjumis. 

Eesti finantsinstitutsioonid on suht hästi hakkama saanud. Iroonia on selles, et meie otsustajad tulevad siin välja ideega, et Eesti on koht, kus rakendada pangalõivu. See viiks peakontorid ja otsustusprotsessid ära Lätti või Leetu. Finantssekrotile on vaja ettevõtte tulumaksu, mitte pangalõivu.

Probleem algab siis, kui me otsustame tõsta maksuvaba miinimumi 170 pealt 500 peale - mis on see puudujääk, mis sellega tekib? Lahendus oleks olnud tõsta üksikisiku tulumaksu 23 protsendi peale ja siis tõsta tulumaksuvaba miinimumi 170 pealt 500 peale. Need kaks asja tasandavad üksteist. Praegu proovitakse ümber jagada seda, kust meil midagi võtta ei ole – lahmida ettevõtlusest midagi kokku. See on majandusarengule hävituslik.