Isapuhkuse nimel riigi vastu kohtusse

Paar kuud tagasi sai Ants Lusti sotsiaalkindlustusametist tema enda sõnade järgi „napisõnalise ei“. Ta oli hiljaaegu viiendat korda isaks saanud ning sestap esitanud avalduse saamaks kümme päeva isapuhkust. Suur oli aga tema üllatus, kui selgus, et äraütlemise põhjuseks on tema tööhõive lepingu vorm – Ants Lusti pidi puhkusest suu puhtaks pühkima, kuna ta on tööl juhatuse liikme, mitte töölepinguga. Pettumusest sündis palju tähelepanu kogunud Facebooki postitus ning tänaseks on asjad nii kaugel, et riik on kutsutud enda seaduste eest seisma kolmanda võimu ette.

Äripäev käis Ants Lustiga rääkimas sellest, mis ajendas teda riiki kohtus tantsule paluma, mida arvab ta juhatuse liikme staatusest Eestis, mida saaks siis ettevõtluse arendamiseks ära teha ning sellest, kuidas reklaami-ja turundusäri on enda raamidest välja kasvanud.

Olete öelnud, et teid ei kannustanud kohtusse minema ainult personaalne huvi, vaid osati ka missioonitunne, võrdsustamaks juhatuse liikme staatust töölepinguga inimese omaga.

Eks äratõuge oli ikkagi isiklik - avastasin end olukorras, kus riik oli mulle ära öelnud. Kaks aastat tagasi sain ma isapuhkuse toetuse abiraha. Miks siis nüüd on situatsioon niivõrd muutunud, et saan resoluutse ja napisõnalise ei? Hakkasin sealt edasi mõtlema, et ju see on selle tõttu, et mul on juhatuse liikme lepingud mitmes ettevõttes. Siis mõtledki, et okei, ma võtan vastutuse ettevõtte äriliste eesmärkide eest. Võtan vastutuse inimeste töökohtade eest. Oma perekonna eest. Ja siis kui saabub hetk, mil mind võiks käsitleda subjektina ning ma võiksin saada samalaadset hüvitist nagu töölepinguga inimene, selgub, et wow. Tegelt ei saagi. Mulle tundus, et olen langenud karjuva ülekohtu alla. Hakkasin asju uurima ning kogusin siit-sealt infokilde, et teemast on varem räägitud. Endine minister Liisa Oviir olevat mõni aeg tagasi käinud ettevõtjate ees esinemas ja nentinud, et jah, olukord on ebaõiglane. Tekib küsimus, et miks keegi sellega siis ei tegele? Probleemi on teadvustatud aga sellega ei ole midagi peale hakatud. Järelikult ei jäänudki muud käiku kui võtta asjale juriidiline hinnang ning üritada sedapidi kuhugi jõuda.

Nägite, et kui päästikule vajutada, võiksid asjad vallanduda?

Minu eesmärk on riiki läbi kohtukaasuse paremaks teha. Kui tihti ikka üksikisik oma murega riigi vastu kohtusse läheb? See eeldab kübet juriidilist pädevust, peab palkama advokaadi, tundma mingil määral süsteeme ja protseduure ning sul peab selleks olema raha. Mulle näib, et need asjad jäävadki tavaliselt selle pärast ära, et neid kõiki komponente pole lihtsalt kellelgi lauale panna. Keegi ei hakka jamama – tuhat eurot ees või taga. Lüüakse käega ja minnakse eluga edasi.

Ehk siis rada ei vääri läbi tammumist?

Just. Kui olin eitava vastuse kätte saanud, mõlgutasin ikka mõnda aega mõtteid, et mis värk sellega on. Ühel hetkel käis mu sees ikkagi väike plahvatus ja ma valasin selle sotsiaalmeediasse. Seal hakkas sõprade ringilt tagasisidet tulema – kellel on veel nii ja naa olnud, kirjutati nii avalikult kui privaatselt. Siis korjas meedia selle üles ja mure sai avalikku tähelepanu. Sain sellest kõigest tuge ja jõudu juurde ning läksin äksi täis – tundsin, et asi tuleb ette võtta. Kui tarduda ja uinuda, ei juhtu mitte midagi.

Tundsite, et sõbrad ja tuttavad on teie selja taga.

Jah ja kuulsin neilt ka erinevaid kaasusi. Näiteks on üks nelja lapse ema, kes on ühes organisatsioonis juhatuse liige. Tal on üks laps puudega. Senini on ta riigi käest saanud ühe päeva kohta aastas rahalist tuge, et puudega lapsega tegeleda. Ühel hetkel võeti see talt ära. Töölepinguga inimestele jäi toetus alles. Tihtipeale ajavad inimesed segamini, et juhatuse liikme positsioon tähendab, et oled omanik, ärimees või ettevõtja. Tegelikult ju nii ole! Võid ka olla nö tavaline töötaja, kellele on asetatud täiendavad ootused ja delegeeritud täiendav vastutus – vastutad äriühingu edu või edutuse eest. Kui langetatakse halbu otsuseid, siis aga vastutad oma isikliku varani välja.

Sotsiaalministeeriumist öeldi, et juhatuse liige on oma otsustes ja ajakasutuses vabam, seetõttu tema puhkeõigust seadusega paika pandud pole.

See oli väga kummaline väide. Justkui ei peaks sa juhatuse liikme tööd tegemagi. Trillerdad ringi ja teed X-otsuseid distantsilt. Põhimõtteliselt saab ju ettevõtet juhtida ka nii, et delegeerid ja asjad saavad lahendatud. Kuid kui juhatuse liige saab töö eest tasu, millelt makstakse makse, siis kuidas saab see olla riigi silmis kuidagi väiksema kaaluga, kui keegi, kes maksab makse töölepingult? Miks juhatuse liikmele ei kehti mitte mingisugused sotsiaalsed garantiid? Näiteks kui juhatuse liige peaks ka mingil põhjusel töötuks jääma – konkurents sööb välja, äriühing lakkab olemast, kuulutatakse välja pankrot, lähed töötukassase ja palun väga, tutkit brat. Täiesti hämmastav. Huvitav on veel ka see, et juhatuse liikmetest just isad ei saa isatoetust. Ema puhul seadus selliselt ei kohaldu. See on isadest juhatuse liikmete diskrimineerimine.

Miks teie arust juhatuse liikmed nõnda iga nurga peal peksa saavad?

Ma saaksin sellest kõigest aru juhul, kui aasta oleks 1993 ja me oleks digitaalselt võimetud ning ei suudaks vahet teha, kes on juhatuse liikme, kes töölepinguga isik. Mis on nende töötasud ja palju neilt makse makstakse. Meie digitaalvõimekusega saame aga koheselt teha isiku kohta väljavõtted, kas ja kui palju on juhatuse liige palka saanud ja palju makse maksnud. Joone vahele tõmmata neile, kes makse tasuvad ja neile, kes ei tasu. Kes on aidanud riiki üleval pidada ja kes ei ole. Sellest võiks nö erimeetmete rakendamisel lähtuda. Meie suur narratiiv on see, et oleme progressiivne digiriik, kus kodanik ja riik on väga heades suhetes: bürokraatia on viidud miinimumini ja riik on toodud inimesele lähedale. Kõik on lihtne, läbipaistev ja arusaadav. Miks siis meie digivõimekust ei rakendata?

Riigi käekäigust rääkides, siis mida arvate Jüri Ratase kabineti senistest sammudest?

Mulje (rõhutab – toim) on jäänud, et riigikassa vajab olulist täiendust ja selleks on kõik meetmed head. Loodan, et nende meetme taga on sisulised analüüsid. Kuid uuesti, oluline on ka, millise mulje see avalikkuses jätab. Toon näiteks suhkrumaksu. Nii palju, kui ma suhkrumaksu kohta olen kuulnud, näib mulle, et rahakott kisendab ja nüüd on vaja leida täiendavaid allikaid, kuidas seda täita. Jääb halb mulje. Tuleks lint tagasi kerida ja küsida endalt, et mis probleemi me üldse lahendame – kas riigi rahakoti või peale kasvavate põlvkondade terviseseisundi probleemi? Kaitseväekõlbulikke noormehi on elanikkonnast ca kolmandik. Piinlikult vähe, mistõttu tekibki küsimus, et millised tervisehädad neil on. Kas üheks võimalikuks allikaks on liigne suhkrutarbimine? Sel juhul tahaksin ma lugeda vähemalt poolteaduslikku kui mitte teaduslikku käsitlust probleemi tekkes. Et meil müüdavad tooted on liiga suure suhkrusisaldusega, ja see tekitab inimestel tervisehädasid. Need mõjutavad omakorda sotsiaalhoolekandesüsteemi ja riigikaitset – terve rahva tervis on löögi all ning kui me sellega ei tegele, probleem aina süveneb. Ehk siis, sõnastaks tuumprobleemi ja selle juurpõhjused ning selge eesmärgi –rahva tervis õnn ja heaolu ja kaasnevateks faktoriteks näiteks riigi kaitsevõime kasv ja sotsiaalhoolekande kulude langus. Siis oleks see kõik väga okei ja ma kirjutaksin sellele kolme käega alla. Hetkel aga tehakse aktsioone hurraa saatel ning asjast jääb vildakas mulje. Riik ei tohiks teha enda lühiajaliste eesmärkide saavutamiseks rutakaid otsuseid. Kas siis rahakoti täiendamise või jumal teab, mille jaoks. Mitte, et visatakse mingile PR-mehele hambusse, et tee nüüd asi ilusaks.

Mida saaks teie arvates riik ära teha, et ettevõtlust ja majandust edendada?

Võtmeküsimus on see, kuidas saab riik luua sellise ettevõtluskeskkonna, mis innustaks ja toetaks maksimaalselt ettevõtlust. Inimesi, kes nimetasid viimase rahvaloenduse andmetel enda põhisissetulekuks ettevõtluse, on Eestis ca 4%. See protsent võiks küündida 10-ni – väidetavalt on ühiskonnas kümnendik inimesi, kes on valmis teiste eest vastutust võtma ja oma rahaga riskima. Seda nn maa soola peaks riik hoidma ja motiveerima – just neil baseerub suures osas meie majandus.

Meil on juba praegu, mille üle uhke olla. Eestis asutatakse elanike arvu kohta rohkem idufirmasid kui kuskil mujal Euroopas (jah, see ei tähenda, et need kõik oleksid edukad ja genereeriksid majanduslikku lisaväärtust). Eesti paikneb Euroopa Liidu ettevõtlusaktiivsuse edetabeli tipus. 2015. aasta andmete järgi on Eestis 114 000 majanduslikult aktiivset ettevõtet. 53 000 võrra enam kui kümme aastat tagasi. Üle 107 000 neist on pisikesed, alla 10 töötajaga ettevõtted.

1,3 miljoniline turg on aga hirmus pisike. Hädavajalik on panustada sellesse, et meie ettevõtete paremik oleks ekspordivõimekas ja toimetaks üle rahvusvaheliste turgude. Efektiivsuse ja konkurentsivõimelisuse suurenemiseks peaks riik lõpetama vabasse turumajandusse sekkumise. Kõiki teenuseid, mida saab osutada riigi vahenduse ja regulatsioonita, võiks ju osutada erasektor. Pean silmas strateegilisi valdkondi kõrvale jättes. Riigi roll peaks piirduma keskkonna arendamise ja tegelike abivajajate aitamisega läbi rahaliste otsetoetuste, juhtumipõhiselt ja jooksvalt.

Mitte ainult Eesti vaid ka Euroopa majanduste struktuurprobleemide üks peamisi põhjuseid on suured sotsiaalkulutused ja tööjõu maksukoormus. Riigi kui teenuse osutaja rolli vähendamine hariduses, tervishoius, sotsiaalkindlustuses ja muus aitaks neid kulusid alla tuua. See on Eesti kahaneva tööjõulise elanikkonna foonil kriitiline.

Kuidas reklaami ja turundusäri edeneb?

Suuri krahhe ja tohutuid läbimurdeid ei ole olnud. Varem olid üles-alla liikumised drastilisemad. Meie sektorisse jõuab asi alati 6-12 kuuse viibega ning võimendub kahekordselt. 2011. aastast on olnud suhteliselt stabiilne kasv - varsti peaks midagi juhtuma hakkama (naerab – toim). Küll aga ma hetkel ei näe, et kust langus võiks tulla. Sisulise poole pealt aga  jõuavad globaalsed trendid ka meie koduuksele tegevust mõjutama. Sotsiaalmeedia- ja internetiturundus laiemalt on suures kasvus. Kui ikka varem oli nii, et 2003-2007 erilisi muutusi ei olnud, siis nüüd täheldad neid iga aasta.

Milliseid muutuseid silmas peate?

Näiteks kuidas nooremad põlvkonnad käituvad, meediat tarbivad ja omavahel suhtlevad. Üldine tendents on see, et turg on täielikult konvergeerunud. Kui varem oli selge, millised võtted millistes kanalites töötavad, siis nüüd ei saa sa enam sotti kuhu üks või teine kampaania ja turunduslahendus paigutub ning kuidas seda klassifitseerida. Sa jääd ta määratlemisega hätta. Kokkuvõttes on asi ikkagi nii, et lõpptarbija on A ja O. Kui sa temale väärtust ei loo, siis sa oma eesmärke ei saavuta.

Mis on Creative Unionile hetkel suurimateks väljakutseteks?

Kaks suurt väljakutset. Üks on, et kuidas mõjutada ettevõtteid oma toodet või teenust parandama, et konkurentsis läbi lüüa. Ja just asja enda tasandil, mitte turunduse ja kommunikatsiooniga. Me ei ole ammu enam pelgas reklaamiäris. Oleme looväris ning tihti see loovus tähendabki just analüütilist mõtlemist, metodoloogilist lähenemist ja omakorda ettevõtte mõjutamist rohujuure tasandil. Täna on võimalik toodet või teenust juba kujundada. Kümme aastat tagasi ei olnud see võimalik. Pandi vorst, jalgratas või lamp lauaule ja öeldi, et ärge seda puutuge vaid tehke lihtsalt võimalikult head kommunikatsiooni ja turundust, et see jama maha müüa. Hetkel me aga räägime juba kaasa sellel tasandil, kuidas asja parandada, mis omakorda võib tähendada, et turundusse ja kommunikatsiooni on vaja vähem investeerida. See on suur muutus, millest oleme varem saanud vaid unistada.

Teine väljakutse on läbimurde saavutamine välisturgudel – peame võimalikult hästi enda sisemist võimekust ja kompetentsi rakendama, et suudaksime aidata Eesti ettevõtetel välisturgudel läbi lüüa, sõltumata tegevusalast ja spetsiifikast.